Vandalismi piiril mängiv kunstnik kujundab ümber Tartu kioski
Tartus toimuv linnafestival UIT esitleb Berliinis elavat USA kunstnikku Brad Downeyt kui linnakatkestuste loojat ja triksterit. Õigupoolest on teda keeruline ühtegi raami suruda, sest ta liigub mängleva kergusega eri meediumide vahel – kasutab seda, mis iganes aitab sõnumit väljendada. Seeläbi on ta pälvinud nii politsei kui ka meedia tähelepanu, aga ka publiku tunnustust.
Eestis on Brad Downey esimest korda. Täpsemalt, laupäeva hommikul toimunud vestluse ajaks oli ta siin veetnud alla poole ööpäeva ja maganud vaid mõne napi tunni. Riiki teab ta aga hästi. Põhjus: tema väike kirjastus on korduvalt üht Tallinna printimistöökoda kasutanud. Tartusse tõi ta aga festival UIT. Nimelt on üks osa linnaruumist pühendatud Putka Projektile, mille käigus juhitakse tähelepanu linnast kaduvatele putkadele ja kioskitele. Festivali ajal muudetakse kunstiteosteks kuus putkat. Downey ühiskondliku teose asukohaks ja objektiks on üks Raadil asuv kiosk. Lagunenud olemisega hoone pole siiski täiesti hüljatud, vaid seda kasutatakse hoopis valvuriputkana.
USA-s Kentuckys sündinud kunstnik on viimased 13 aastat elanud ja töötanud Euroopas. „Kõik head kunstnikud, keda ma teadsin, olid Euroopast,” põhjendab ta otsust kolida teisele poole Atlandi ookeani. Tema huvi kunsti vastu sai alguse hoopiski rulakultuurist. „Vaatasin videoid, avastasin tänu sellele eri tüüpi muusikat. Selles subkultuuris ei olnud ka piiranguid, et pead olema punkar või hiphopi armastaja. See oli minu jaoks väga huvitav, samuti nagu kogu grafitikultuuriga seotud tee-ise-lähenemine,” ütleb Downey. Ta kirjeldab, et ühtlasi avab rulatamine silmad linnaruumile. Rulatajad näevad arhitektuuri erinevalt, käsitlevad selle osiseid kui kohti, kuhu omamoodi koreograafia luua. „Nad ei pruugi seda teadvustada, aga see, mille üle nad arutlevad, on tegelikult arhitektuur: vormi ja funktsionaalsuse suhe,” sõnab ta.
Militaarse taustaga töölisklassiperes sündinud Downeyt tõmbaski esmajoones avalik ruum. „Seal oli lihtsam leida oma töödele auditoorium, saavutada dialoog,” ütleb ta. Nii on kunstnik teinud näiteks spontaansete skulptuuride seeria. Vajalikud komponendid: linnaruum ja kõik, mida see pakub. Tänavakivide ümberladumisest võib tänavale tekkida sein. Kõnniteekivide asemele tekkinud auku kerkida liivaloss. Teoste eluiga võib olla vaid minuteid ja nende olemasolu tekitada politsei suuremat huvi. „On olnud veidraid hetki, kus mind arreteeritakse, ent siis avastatakse, et tegelikult ei ole olemas seadust, mis ütleks, et ma ei tohi näiteks tänavakivisid tee seest välja võtta ega ümber paigutada,” toob ta näite skulptuuriprojektist, mille viis ellu Saksamaal Münsteris.
Seejuures ei lähene ta ruumile kunagi pahatahtlikult. Downeyle meeldib mõte sellest, et inimesed hakkavad tööde tulemusena ümbritsevat teise pilguga vaatama, nägema kunsti väikestes asjades. Näevad tänaval kivihunnikut ja mõtlevad: on see kunst või juhus… Ilus ju?
Löödi näituselt välja
Downey tööd on korduvalt põhjustanud väiksemaid või suuremaid meediaplahvatusi. Näiteks 2008. aastal rullus Berliinis lahti võrdlemisi jabur olukord. Lacoste tegi eri tänavakunstnikele pakkumise osaleda projektis, kus igaüks saab ruumi ajaloolise KaDeWe kaubamaja vaateakendel. „Ma ütlesin neile korduvalt ära, sest ma ei tööta tavaliselt inimestega, kes midagi müüvad. Kaubamajad ei ole minu keskkond. Aga nad jätkasid helistamist,” räägib Downey. Lõpuks otsustas ta kohale minna ja ruumid üle vaadata. „Kui ma KaDeWe administraatorile ütlesin, milleks tulnud olen, teatas ta, et nad ei otsi töötajaid. Võib-olla ma siis ei olnud piisavalt kenasti riietunud, aga igal juhul ei õnnestunudki mul teda veenda, et mind oli sinna kutsutud.”
Ta läks koju ja hakkas KaDeWed guugeldama ning leidis, et 1907. aastal rajatud kaubamajal on huvitav ajalugu, mis seostub nii juutidest omanike kui ka hilisema natside võimuletulekuga. Mõistnud, et sel kohal on Euroopa ja Saksamaa jaoks märgiline tähendus, pakkus ta mõtte, mille lubamist ise ei uskunud. Kunstnik oli parajasti huvitatud tulekustutitest ja sellest, kuidas need töötavad. „Pakkusin, et täidan tulekustuti rohelise värviga, sest see on Lacoste’i värv, pihustan sellega midagi Berliini avalikus ruumis üle ja esitlen oma protsessist tehtud videot,” räägib ta. Ta ei saanud mitte ainult nõusoleku, vaid ette ka poole honorarist. Millega Lacoste ei arvestanud, oli see, et objektiks osutusid kaubamaja aknad. Kaks päeva enne teoste paigaldamist pihustas Downey KaDeWe vaateaknad rohelise värviga üle. „Ma ei tahtnud teiste kunstnike töödele käru keerata, nii et läksin sinna varem,” põhjendab ta.
Press hullus. Kirjutati, et tegemist on neonatside vandalismiaktiga. Downey löödi näituselt välja ja teda ähvardati kohtuga. „Siiani imestan, et turundusosakond kogu olukorda enda kasuks ei pööranud. Nad oleksid võinud olukorra minutitega oma uueks kampaaniaks ju-jutsutada, seada küsimuse alla minu moraali ja jätta mind hoopis lolli olukorda, aga nad ei olnud piisavalt nutikad,” leiab Downey. Kunstniku kohtusse kaebamisest ei tulnud mõistagi midagi välja. Roheline värv oli kõigest väikestele lastele mõeldud näpuvärv, mida oli kerge eemaldada, ent mis peamine: tal oli tellija kirjalik nõusolek.
Puust Melania Trump
Viimati põhjustas kära aga hoopis Sloveeniasse püstitatud Melania Trumpi puust kuju, mis on osa suuremast projektist. Downeyl on parajasti Ljubljanas üleval suur isikunäitus. „Minu jaoks esindab Melania Trump teatavat tüüpi vastuolu, mille üle ma arutleda tahtsin. Esimene esileedi, kes ei räägi inglise keelt esimese keelena ja seda ajal, kui [USA] administratsioon tegeleb immigratsioonivastase propagandaga. Ta on küll legaalne immigrant ja valitsuse tegevus on eelkõige suunatud illegaalide vastu, ent seal on kahtlemata vastuolu, nagu selleski, et Donald Trumpil on temaga välismaalasest laps.” Downey ütleb, et soovis sellest ise paremini aru saada, ja nii otsustas ta külastada Melania Trumpi sünnikohta Sevnicat.
Skulptor tegi oma parima, ent kuju sai sedavõrd koomiline, et tõmbas meedia, sealhulgas Guardiani ja New York Timesi tähelepanu. Projekti muudest tasanditest saab aga aimu Downey tehtud lühidokumentaalist, mis on ka YouTube’ist leitav.
Tema viimatistest töödest väärib märkimist Stockholmi lähedal oleva haiglaga seotud projekt. „See on haigla, kuhu lähevad väga haiged inimesed, kes peavad seal tihti väga kaua olema,” selgitab Downey. Sellele mõeldes võttis ta hoonest erinevaid objekte, nagu uksenupu, radiaatori, laeplaadi ja akna, ning viis need kohtadesse, millel usutakse olevat tervendav mõju. Näiteks rändas radiaator koos Downeyga Peruusse Machu Picchusse, uksenupp Taisse Draakoni koopasse, aken oli aga Prantsusmaal, tunnistamaks kohta, kus Neitsi Maarja olevat end inimestele ilmutanud. „Mõte oli selles, et püüan tavapäraseid igavaid objekte laadida tervendava energiaga ja viia need siis tagasi haiglasse ja paigaldada tagasi sinna, kust need võtsin.” Nüüd on esemete juures ka fotod kohtadest, kus Downey objekte „laadis”.
Aga mis nüüd ikkagi Eestis toimuma hakkab? Downeyt rõõmustas Raadil asuvat kioskit nähes eriliselt see, et seal peatuv valvur on kioski kõrvale rajanud pisikese aiakese. „Seal on musta sõstra ja roosipõõsas ja on selge, et ta hoolitseb nende eest,” sõnab kunstnik. „Ma ei tea veel, mida ma teen, aga ma kavatsen austusega suhtuda seal peatuva mehe keskkonda,” ütleb ta. Artikli ilmumise ajaks saab tulemusega juba tutvuda. Igaühel on selleks võimalus: Vahi tänav 5 asuva Sireli kohviku vastas. Ja mõistagi ei maksa unustada ka teisi projekte üle linna. Silmad avali, linnad väärivad avastamist.
