Kaido Ole käsitlus tänavakunstist, maal näituselt „Tüüpilised indiviidid” Foto: Hendrik Osula

Elamusmajanduse kontekstis peaks näituse retoorika oma mitmekülgsetes võtetes tagama vaatajale autonoomsuse erinevateks tõlgendusteks. Tartu kunstimuuseumi külastajatelt olen kõige rohkem kuulnud soovi olla kaasatud: soovitakse olla millegi tekke kaasautor, selle asemel et näitus kõneleks nendega monoloogi vormis.

Arhiivinäitust kureerides sai lähtekohaks küsimus, kuidas vahendada materjali distsiplineeritud ja selgel moel, püüdes sealjuures pakkuda külastajale võimalust olla sellega interaktsioonis. Näituse „Tüüpilised indiviidid. Tartu tänavakunst ja grafiti 1994–2014” koostamise käigus kogunes mitu tundi intervjuusid, tuhandeid fotosid ja bibliograafiat. Seetõttu tuli teha väga kontsentreeritud valikuid, et tervik ei vajuks infotellisena külastajale kaela. Tekkis vajadus kontseptuaalseteks üldistusteks ja kõnelda allegooriate toel, mis kõnetaks eri sihtgruppe ja kajastaks käsitletavat materjali.

Konteksti loomine

Näitus ei püüa külastajale pakkuda üksnes traditsioonilist ülevaadet ühe kunstinähtuse arengust, vaid teoste kaudu visuaalselt artikuleerida konteksti, kust materjal pärineb. Siinkohal peab toonitama, et grafitit ja tänavakunsti on kontseptuaalse vangerduseta väga keeruline muuseumi platvormil esitada. Vangerdused on põhimõtteliselt vajalikud, sest säärast kunsti on oma originaalsel moel galeriikeskkonda võimatu kohaldada.

Siinkirjutaja on selleks katsetanud varem eri kontekste (galerii, mahajäetud tehas, muuseum) ja nende kogemuste põhjal tekkis vajadus luua retoorika, mille toel rääkida millestki sellest otsesõnu kõnelemata. Niisiis: rõhuasetus pole grafitil ja tänavakunstil per se, vaid tollel, kes seda teeb – n-ö tüüpilisel indiviidil, kelle tegevus ei ajendu kohalikest tingimustest. See on kammitsetud välismaa idealiseeritud eeskujudest, kuid sealjuures filtreeritud läbi isiklike ambitsioonide ja argipäevaste murede.

Näituse kontseptuaalne kihistus põhineb kogutud arhiivimaterjalil, peamiselt videointervjuudel, kus grafiti kirjutajad ja tänavakunstnikud mõtestavad oma praktikat. Tuleb tõdeda, et nende tegevus tugineb suuresti müüdil nende identiteedist, mis on justkui avalik saladus, „jõuluvana või kollektiivteadvuse ühislooming”, nagu tänavakunstnik Edward von Lõngus on sõnastanud.

Tänavakunstnikke nimetaksin tänapäevasteks flanöörideks, kes kommenteerivad nähtamatute agentidena ümbritsevat linnakeskkonda. Kui flanöörid väljendasid ennast lühikestes, parodiseerivates följetonides, mida oli võimalik 19. sajandi Pariisi kioskitest osta, siis tänavakunstnikud teevad seda otsesõnu linnaruumis – majaseintele, elektrikappidele, sillaalustele jne.

Kokkuvõtvalt võiks Tartu kunstimuuseumi näitust „Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014” pidada kuraatori museograafiliseks esseeks, kontseptuaalseks arhiivinäituseks, mis rõhutab grafiti ja tänavakunsti seostumist lääne noorte kultuuriga, käsitletava materjali kontekstipõhisust ning linnaruumi tajumise ja selles tegutsemise võimet.

Loe ka: Krista Piirimäe „Tühi pilk tänavakunstile”, EPL 24.11