Mäletan, et kirjutasin talle nekroloogi, kus vist esimest korda sai Nõukogude ajal vihjata surma tegelikule põhjusele. Nimelt lahkus ta vabatahtlikult. Tee, mis oli alanud nii lootusrikkalt, katkes. Ülo Õun õppis algul Tartu ülikoolis matemaatikat ning alles siis ERKI-s. Kuulsast 1960. aastate skulptuuriuuendajate põlv­konnast eristus ta tunnusliku vormideformatsiooni poolest, samuti ei kartnud ta kasutada skulptuuris värvi. Õunast on kirjutatud kui kunstnikust, kes karikeeris oma portreedes ja jõudis groteskini. Varasematest töödest on tuntud „Tuumafüüsik” (1969), kes näeb välja nagu mingi tulnukas. Ei puudu ka kunstipoliitiline iroonia, mida võib leida töös pealkirjaga „Skulptor-monumentalist, uue ühiskonna ehitaja” (1980). Kuraator Juta Kivimäe leiab Õuna stiilis sarnasust Alberto Giacomettiga või tema mõjutusi, kuid polegi vist ühtegi skulptorit, kes poleks olnud Giacomettist mõjutatud. Kuid ka Õuna realismi poole kalduvatel skulptuuridel on alati mingi nihestatus, seda ka portreedes.

Loomingu keskmes inimene

Ülo Õun sattus õnnelikku aega, mil skulptuuris toimusid murrangulised muutused. Koos Riho Kulla, Matti Variku ja Edgar Viiesega tõid nad 1972. aastal välja oma saavutused ühisnäitusel Tartu kunstimuuseumis – Õun oli kolme aasta jooksul teinud üle kolmekümne skulptuuri.

Õun on oma võtmes portreteerinud kultuuritegelasi. Veljo Tormis dirigeerib lausa kolme käega, mis tekitab käte liikumise mulje. Paistab, et mingi side oli tal temast märksa noorema Miljard Kilgiga, kes on teinud temast fotorealistliku maali, Õun omakorda modelleeris Kilgist portreelise büsti. On ka Mikk Mikiveri portree kollase lipsuga, siis Kaljo Põllu, Juhan Viidingu groteski aetud portreed, Voldemar Panso, Gustav Ernesaks ja paljud teised.

Palju on Õun teinud skulptuure oma perekonnast. Tuntum on ehk „Isa ja poeg”, kus väike poiss on sama pikk kui isa. Kumus on väljas selle kipsvariant, pronkskuju näeme Tartu linnaruumis. Näitus on hästi koostatud: näeb fotosid ja filmi kunstnikust, mille autoriks on Arvo Iho (1984). Mulle ja paljudele teistele kunstiteadlastele olid üllatuseks ka Õuna joonistused. Siin võib tuvastada kas sürrealistlikku automatismi või midagi soosterlikku.

Kui võtta kokku Ülo Õuna looming, siis nii töömahuka kunstiliigi nagu skulptuur kohta oli ta (arvestades ka tema lühikeseks jäänud eluteed) väga produktiivne. Lisaks on raske ette kujutada eesti skulptuuri ajalugu ilma Ülo Õunata, võib ainult mõelda, mida ta oleks praeguseks ajaks loonud. Juta Kivimäe koostatud Õuna näituse kataloogi võib pidada pigem monograafiliseks kogumikuks, heade tekstide, pildimaterjali ja dokumentidega. Ülo Õun vääris seda juba ammu.

NÄITUS

Ülo Õun

„Kunstnik katkeval avastusrajal”

Kumus 1. novembrini