VEIKO MÄRKA: Tali valla kadunud hiilgus
“Tali valla ametlik ajalugu” ühendab ilu- ning teatmekirjanduse parameetreid. Autor on paaritanud kaua steriilses lossitornis vindunud legendikesi oma luulekujundite viljastava seemnevedelikuga – ning tulemus on umbes sama perversne nagu vana külavanema unistus kitsede ja inimeste järglaskonnast Andrus Kivirähki “Romeos ja Julias”.
Tali lugudes pole midagi spetsiifilist. Kui piirnemine Lätiga välja arvata. Küllap oli ka lätlaste kuulsaim muinasaegne sõjapealik Talivaldis Tali valla mees. Samalaadseid muistendeid võib leida kõikidest Eesti nurkadest.
Kivisildniku käsitluses on ajalugu ajatu ega allu periodiseerimisele. Näiteks tänapäevane komme, et postiljonid toovad kõik kirjad ja muud postisaadetised enne adressaadile viimist kõigepealt metsavendade mälestuskivi juurde (lk 16). Kindlasti on see pärit aegadest, mil polnud veel postiljone ega metsavendi. Aga olid kivid ja oli austus nende vastu.
Või väga arukas tava ohverdada ohvrikivile teisi kive ja koguni rändrahne (lk 14). On see nüüd vanem või noorem kui müntide, musta kuke või Juhan Partsi ohverdamine – mine võta kinni.
Kõige ajatum ja seetõttu ka kõige võimsam peatükk on “Tali vapp”. Selles on kõik üksik-asjad allutatud igavese paatose rütmile. “Tali vapi” ideeline vastand on “muistne ohverdamiskoht emandimägi” – tänapäevateemaline idüll, milles “vallavolikogu aseesimees peep kaljuste / toob lõikuspühal emandimäele vilja ja mett”. Selles tõusevad Tali põlvkondade saagast esile selle kaasaegsed väärikaimad esindajad – meeldejäävad, kuid tagasihoidlikud.
Ametliku dokumendi koostamine värssides on algatus, mis väärib järgimist kõrgeimal tasemel. Kindlasti austaksid Eesti kodanikud oma riigi põhiseadust rohkem, kui see oleks luulevormis. Vabavärss nagu “ametlikus ajaloos” tundub siiski liialt elitaarne. Põhiseadusesse sobiks paremini igale kodanikule meeldejääv lihtriim. (Näiteks: “§1 Sõltumatu vabariik on Eesti väga vahva, riigivõimu kõrgeimat on selles kandmas rahvas. §2 Õhus, maal ja vetevallas riik on tervik kindel, haldusjaotust sätestab üks seadus sellel rindel...” vms.)
On sümboolne, et “Tali valla ametlik ajalugu” kandideeris 2005. aasta kultuurkapitali aastapreemiale just vabaauhinna kategoorias. Kivisildnik on rohkem kui keegi teine kaasaegne oma loova vaimu rakendanud vabadustõrviku kandmiseks. Just tema on kõige visamalt orjaöös virelevale eesti rahvale selgitanud, et pangaorjus pole parem isiklikust. Pigem vastupidi – kupja piitsa eest võis veel kuidagi kõrvale hüpata, intressipiitsa alt mitte iial. Piitsaorjus ei võtnud inimeselt tingimata tema sisemist väärikust, rahaorjuse nimel ollakse valmis reetma kõik ja kohe.
