Veljo Tormis oli küll Põhja-Eesti inimene, ent tema mõju oli väga laiahaardeline. Rääkimata mõjust muusika mõtestamisele. Foto: Rene Suurkaev

Esindatud on ka vähem tuntud lood. Näiteks sellised, kus ta käsitleb ühiskondlikult ja poliitiliselt tundlikke teemasid.

7. augustil möödub Veljo Tormise sünnist 90 aastat. Tööd selle nimel, et sel päeval oleks Tartu lauluväljak päikesetõusust päikeseloojanguni muusikaga täidetud, teevad paljud inimesed. Tormise muusikast tulvil päevast ja tema mõjust nii kitsamalt kui ka laiemalt räägivad idee autor, kammerkoori Kolm Lindu esindaja Triinu Arak, dirigent Küllike Joosing ja helilooja Liisa Hõbepappel. Loendamatute teoste ja veel enamate esituste hulgast tehakse valikud, mis peavad mahtuma 16 tunni sisse.

Veljo Tormise sünniaastapäeval on Tartu lauluväljak päev otsa tema muusikaga täidetud. Seda mitte otse, vaid kõlarite abil. Kontserdiks seda justkui nimetada ei saa. Mis Tartus täpsemalt toimub?

Triinu Arak: Oleme seda selgitades maininud eelkõige installatiivsust. Publikul on valikuvabadus ise oma kogemus kujundada. Meie anname selleks muusika. Ekraani ei ole, ei ole ka reklaame ega toidutelke. On lauluväljak, pilved, puud ja kes teab, äkki ka vihm.

Korraga hakkas tulema teateid, et arusaadavatel põhjustel on suuremad ja väiksemad üritused järjest ära jäetud või edasi lükatud. Juuni alguses hakkas just sellest mõte veerema. Kuidas saab nii, et Veljo Tormisel on 90. sünniaastapäev ja sel puhul ei saa midagi korraldada? Ikka saab! Rääkisime Valter Soosaluga, koori Kolm Lindu dirigendiga ja teiste oma koori lauljatega. Seejärel helistasime Tartu linnavalitsusse, kust kinnitati, et neile ei ole ühtegi Tormisega seotud projekti alates aprillist esitatud. Nad arvasid, et midagi võiks ju teha küll. Rääkisime kohe ka Veljo Tormise virtuaalkeskuse ja Tartu linnamuuseumiga, kes tulid samuti mõttega kaasa.

Küllike Joosing: See formaat tähendab tohutut hulka teoseid ja nii töötamegi Liisaga kahekesi Tormise diskograafiat läbi. See sisaldab kõikvõimalikke esitusi, mida laekub senini iga päev. Püüame teosed jaotada temaatilistesse plokkidesse, mis hakkavad päeva jooksul kõlama.

Arak: Diskograafiat põhjalikul kujul veel olemas ei olegi. Tormise virtuaalkeskus alles tegeleb sellega. Seega võtsime põhjaks hoopis ESTER-i otsingusüsteemi, valisime sealt kõik kirjed Tormise nimega ehk umbes 600 teavikut ja kirjutasime koorilauljate abiga iga plaadi teoste kaupa lahti. Tuli üle 2000 kirje. Kõrvale võtsime Veljo Tormise seltsi koostatud pika Spotify listi, kus on ka sellised lood, mida pole muidu kuigi lihtne leida. Seal oli umbes 27 tundi muusikat. Veel laenutasime raamatukogudest üle 200 plaadi. Panime kõik selle omavahel kokku. Iga teose nimi pidi saama esituse faili juurde.

Mis on need haagid, tänu millele Veljo Tormise muusika teid omal ajal esmalt kõnetas?

Liisa Hõbepappel: Mina puutusin Tormise loominguga kõigepealt kokku Ellerheina tütarlastekooris. Laulsin seal Tormise elu viimastel aastatel, mil salvestasime tema „Looduspilte”. Mäletan teda raadiomaja esimeses stuudios juhiseid jagamas. Praegu – olles ise heliloojaks saamise teel – kohtun selle muusikaga teistmoodi. Toona vaatasin ma tema loomingut kui ühte iseeneslikult väärtuslikku tervikut, nüüd aga on mul tööriistad, et tema muusikat sisuliselt hinnata ja analüüsida.

Joosing: Olen õppinud koorijuhiks ja töötan dirigendina, nii et minu kokkupuuted Tormise muusikaga on eelkõige tema loomingut esitades. Teoseid, mida tahaks teha, tuleb üha juurde ja aukartus ainult suureneb. Eriti nüüd, kui kuulan järgemööda väga häid esitusi, mis seavad lati üha kõrgemale. Nii ei tohiks muidugi öelda, muidu lõpuks jäävad paljud asjad tegemata... Aga tal on tõepoolest väga keerulisi teoseid. Ma ei tea, kas see on sobilik võrdlus, ent ka meie teisel suurel heliloojal, Arvo Pärdil, on sel aastal juubel. Kõik me teame teda ja armastame tema muusikat, ent kollektiive, kes on Eestis Pärti laulnud, on ilmselt kordades vähem, kui neid, kes on Tormise loomingut esitanud. See on suur erinevus. Tahan öelda, et tema muusikat on laulupidudel mitu korda esitatud ja esitatakse ka edaspidi, kuid on ka teoseid, mis on jõukohased üksnes professionaalsetele või poolprofessionaalsetele kollektiividele.

Hõbepappel: Suurepärast tööd on teinud filharmoonia kammerkoor ja rahvusmeeskoor. On teosed, millest teiste koosseisude salvestisi ei olegi. Tormise looming on selge osa meie kollektiivsest identiteedist. Ent mitte ainult kaugelt vaatamiseks, vaid ka ise läbi tegemiseks. Tormise muusikat on esitanud suur hulk eesti rahvast ja see annab meile võimaluse tema loomingust rääkida kui ühisosast. Paljudel on tema muusikaga kogemuslik side.

Muusikasõbrad teavad üsna hästi kindlat osa Tormise loomingust, eelkõige koorilaulutsükleid. Ent kui teie ees on enam-vähem kogu tema looming, siis milline pilt avaneb ja mis on üllatanud?

Joosing: Üks plokk, millega mina tegelen, on lastelaulud. Neid teavad eelkõige inimesed, kes on neid ise esitanud või käinud kontsertidel kuulamas. Näiteks „Vanavanemate viisivakk” on tsükkel ligi 30 palaga, ent neist on meil kasutada vaid üks salvestis ja veel üksikud katked mujalt. Seal on ometi väga tuntud laule nagu „Meie kiisul kriimud silmad” ja „Kus sa käisid sokukene”. Neist tuleb meil umbes tunnine plokk, mida soovitan kindlasti kuulama tulla. Teine valdkond, mis on ilmselt paljudele tundmatu, on Tormise instrumentaalmuusika. Enamik meist teavad süiti filmist „Kevade”. Vähemasti tunnevad nad selle kohe algusmotiivide järgi ära, isegi kui autorit ei tea. Tormisel on veel päris suur hulk instrumentaalteoseid, mida tahame päeva jooksul tutvustada.

Hõbepappel: Mina tegelen plokiga, mille tööpealkiri on „Seisukoht”. Olen kokku kogunud peamiselt 1980-ndate Tormise teoseid, kus ta tegeleb ühiskondlike ja poliitiliste küsimustega. Näiteks teoses „Küsimus on”, on Tormis muusikasse seadnud ENSV ülemnõukogu saadiku Olaf Uti artikli, mille esimesed read on: küsimus on, küsimus on ka selles, et elu esitab kirjandusele ja kunstile üha suurenevaid nõudeid. Oma muusikaga annab ta Uti ideoloogilisele kultuurikommentaarile uusi ja kriitilisi tähendusvarjundeid. Samuti on tal näiteks „Tropilauluke” 1981. aastast, mis on kirjutatud Hando Runneli tekstidele. Selle sõnade seas on „Tropp, tropp, Ribbentrop”. Selleks ajaks oli Veljo Tormis 51-aastane. See on osa Tormise loomingust, millest sageli just ei räägita.

Aga näiteks „Looduspilte”, kus on ka „Sügismaastikud” Viivi Luige tekstidele, võib pidada muusikalisteks tüvitekstideks. Kui sa ütled: „Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve”, siis usun, et paljudel, kes on ise seda laulnud, tuleb külmavärin peale. Heas mõttes. Praegu on mul Tormise kanoonilise repertuaari kõrvale tekkinud teine pilt, millest ma 14-aastase koorilauljana ehk aru saanud ei olekski. Inimestel, kes on Tormise enam esitatud loominguga hästi kursis, soovitan tulla kuulama just „Seisukoha” plokki.

Vasakult: Küllike Joosing, Liisa Hõbepappel ja Triinu Arak. Joosing nendib, et on erakordne, kuidas Tormise kompositsioonitehnika ja rahvalaulu sümbioos kõnetavad kuulajat ning inspireerivad esitajat. Teoste temaatika inimlik lähtepunkt on see, mis kõnetab ülemaailmselt. Hea näide sellest on „Raua needmine”.
Foto: Ilmar Saabas

Milline pilt esitusi kuulates tekib? Valikus ei ole ju sugugi üksnes kodumaised salvestised?

Joosing: Väliskooride salvestisi on päris palju. Mulle tundub, et neil on omad lemmikud, mis ei kattu tingimata Eesti kooride lemmikutega. Olen otsinud näiteks Tormise „Helletusi” segakooriseades, ent silma jäävad pigem väliskooride salvestised.

Hõbepappel: Siin tuleb silmas pidada, et tegeleme peamiselt stuudiosalvestistega.

Arak: Välitingimustes on see kvaliteedi tõttu oluline. Aga meil on kavas „Laulu algus”, mis on laulukaare all salvestatud.

Hõbepappel: See oli kirjutatud 1969. aasta juubelilaulupeoks ja on üllatavalt hea kvaliteediga. Selle lõpuks karjutakse: „Autor, autor!”, nii et kuulaja võib end ette kujutada just sellesse aega. Aga muidu tundub mulle, et väliskoore kõnetavad isamaa-armastust väljendavad laulud. Näiteks „Kord me tuleme tagasi” on lugu, mis kuulub ühte meie kolmest rännaku osasse. Esitaja on Svanholm Singers, kes laulab seda kerge aktsendiga, ja lugu kannab seeläbi erilist tähendusvarjundit plokis, kus me kujutame ära minemist ja tagasi tulemist.

Joosing: Väliskollektiivide puhul väärib eraldi märkimist see, et me oleme ju nii väikese keelekogukonnaga riik, ent ometi võtavad suured maailmakoorid ette terveid Tormise tsükleid eesti keeles ära õppida. Mind paneb see küll mõtlema. Keel ei ole kindlasti lihtne, ometi on esitusi kuulates selge, et on püüeldud võimalikult autentse esituse poole. Prantsuse kollektiiv Mikrokosmos liikmed on näiteks täielikud Tormise fännid. See on uskumatu, kuidas nad seda muusikat fännavad ja millise innuga esitavad. Olen mõelnud, milline peaks olema mõne väikese keelekogukonnaga riigi helilooja looming, et teeksin selle põhjal terve kontserdi? Isegi kolme loo valikuks peab see ikka väga kõnetama.

Inimesed ei pea 7. augustil päev otsa vaikides muusikat kuulama, vaid saavad soovi korral kaasa lüüa. Õhtu lõpetab regilaul.

Arak: Enne päikeseloojangut tuleb regilaulja Celia Roose koos publikuga laulma. Kuidas see kooslaulmine täpselt välja näeb, veel selgub. Regilaul oli Tormisele väga oluline. Ta laulis seda palju ja seisis selle eest, et regilaul on Eesti kunsti ja kultuuri pärisosa, mitte mingi „iluripats” – see on sõna, mida ta ise on kasutanud – kaugest minevikust. Inimesed saavad päeva jooksul ka muidu kaasa laulda, kui tundub, et olukord on vastav. Tartu lauluväljakul on võimalik istuda ka laulukaare all, ehkki heli pole seal kuulamiseks nii hea.

Olete teinud süstematiseerimisel ja digimisel väga palju tööd. Mis sellest tööst edasi võiks saada?

Arak: Praegune valik sisaldab 16 tundi muusikat, mille puhul on olemas info, kes ja millal seda esitab. Kõik see läheb teksti kujul hiljem meie kodulehele. Veel on tegemist suure digiteerimistööga, mille anname omakorda raamatukogudele, kelle käest oleme saanud selle tegemiseks plaadid.