Vesi peale! Ikka ja jälle Tallinna sadamaala kujundamisest
Möödunud nädalal külastas Tallinna Hollandi riigiarhitekt. Tallinna, kus linnal on maad alla kümne protsendi, kus kõik planeerimisse puutuv on haiglaselt politiseeritud ja kus linnaarhitekt (olukorra lootusetust tajudes) just tagasi astus. Hollandlase Mels Crouweli sõnum valitsuse usaldusest riigiarhitekti professionaalidest koosneva kontori otsuste vastu, ministeeriumidevahelisest sujuvast koostööst ja riiklikest pikaajalistest planeerimisstrateegiatest mõjus nii ilusa muinasjutu kui ka vajaliku õppematerjalina.
Muidugi, Eesti ei ole Holland, mis oma jõulise keskkonnapoliitikaga on üldse Euroopas unikaalne. Ometi on Tallinnas viimasel kümnendil toimunud linnaehituslikud arengud sarnased muutustega kogu Euroopas, meie postsovetlik teemapargindus hakkab aegamisi ruumi tegema üleilmsetele tüüpprotsessidele. Meil on võimalus seda situatsiooni ära kasutada, samas on linnaplaneerimise lähiajalugu näidanud, et puudub tahe ja elementaarne oskusteave.
Üks õpetlikumaid linnaruumilisi katsepolügoone Tallinnas on kesklinnaga piirnev sadamaala, mille tühjust ja sellega kaasnevaid ehituslikke võimalusi ei ole jõudnud ära imestada ei Mels Crouwel ega ka tosinad teised linna külastanud välisarhitektid ja -nõustajad. Kümme aastat tagasi, kui lammutati sadamat linnast eraldanud tarad, oli tegu suurima arendamata piirkonnaga linnasüdames. Aastate jooksul piirkonna jaoks tehtud ruumilised visioonid kajastavad üsna hästi oma ajastu planeerimisvaimu, arhitektkonna põlvkondlikku uuenemist, eelkõige aga linna (ja riigi) suutmatust pikemaajalisi arengukavasid koostada ning julgeda väga suuri investeeringuid ja otsustamisjulgust nõudvat ala muuta millekski enamaks kui turistlikuks elamustööstuseks, kohaspetsiifikata pseudolinnaks.
Kümne aasta tagune aedade lõhkumine ja toonase linnapea Jaak Tamme reibas kuulutus Tallinna toomisest mere äärde peegeldab hästi aega, mil kogu Euroopa oli juba mõnda aega tegelenud majanduse ümberpaigutamise ning tühjaks jäänud kesklinnaalade (sh sadamate) taaselustamise ja -kasutamisega. Moodsamas keeles: sovetlikust tööstuskesksest ühiskonnast tulles seisime äkitselt postindustriaalse linna lävel. Sadamaala arengutes põimuvad selle linna ideaalid, vanade tööstushoonete glamuur, aga ka 1990-ndate varakapitalistliku linna planeerimisraskused ning selge era- ja kommertshuvide domineerimine.
Rannapiirkonda on nimetatud nüüdisaegse linna olemuslikuks tunnusjooneks, veeäärsetest arendusprojektidest on saanud globaalne toode, mille kujundusprintsiipe kopeeritakse sama massiliselt nagu ostukeskuste põhiplaane. 1980-ndad panid linnu tegelema “pehmete” teemadega, näiteks mitmekesine elukeskkond või ajaloolise eripära rõhutamine. Linnast sai spektaakel, kus tootva tööstuse asemel kogus tuure tarbiv meelelahutus- ja vabaajamajandus. Linnaplaneerimine muutus linnadevahelises konkurentsis turundusplaani osaks – waterfront sells.
Euroopa praktikas on sadamaalade uuendamise puhul enamasti tegu avaliku sektori kui maaomaniku ja erakapitali koostööga, kus linn vastutab ka ala planeerimise eest. Üheks eeskujulikumaks ümbersünniprojektiks Euroopas peetakse Kop van Zuidi Rotterdamis, mille sümbol – moodsa disainiga Erasmuse sild (arhitektid Berkel & Bos) – ühendab suure arendusala (125 ha) kesklinnaga. Piirkonda on loodud elamispindu väga erinevatele inimrühmadele ja sadamasse on kolitud ka avalikke asutusi.
Paljukasutatud võte
Uhke ühiskondliku hoone kavandamine alles algusjärgus olevale sadamaalale on paljukasutatud võte. Alles hiljuti avati Cardiffi sadamas uus parlamendihoone (arhitekt R. Rogers), taanlased said vanadesse sadamadokkidesse otse veele vaatava rahvusooperi maja 2004. aastal (arhitekt H. Larsen), aasta pärast peaks avatama Oslo uus ooperimaja, ehitatud sadamabasseini tehissaarele. Lõunamaiselt ilus on Barcelona variant, kus promenaadid, vanad elamud ning uued kultuuri- ja meelelahutusasutused moodustavad sujuva ning aktiivse piirkonna.
Erialamaailmas on tuntust kogunud hollandlaste asisem viis täita oma Amsterdami vanad sadamakaid vanalinnaga võrreldava tihedusastmega, arhitektuurselt põnevate elamuklotsidega. Praegusel meediakesksel ajastul on linnade, sh sadamaalade elustamisel olnud väga oluline roll mõnel rahvusvahelisel suursündmusel või tiitlil – olümpiamängud (Barcelona) või kultuuripealinna tiitel.
Sadam ja raekoda
1994. aastal arhitekt Irina Raua koostatud Tallinna sadamaala planeeringulise arengukavaga nähti Admiraliteedi basseini äärde endisesse laevatehase tsehhihoonesse (nüüdseks lammutatud) ette võimalik raekoda. Idülliliselt haljasalana, suhteliselt äri- ja elamutevabana kavandatud piirkonna Kadrioru-poolsesse serva oli planeeritud teine ühiskondlik objekt – ooperiteater (umbes sinna, kuhu linn tahab praegu raekoda suruda). Oli selge, et toonases erastamisbuumis ei hakanud keegi sellist pastoraalset tühja ruumi looma. Järgmised linnavalitsused müüsid sadamalt (riigilt) muidu saadud territooriumi tükkhaaval maha. 1996. aastal toimunud operaatorikonkursi võitis TSM Investeeringud arhitektuuribüroo Nord Projekt maju hajusalt üle territooriumi puistava kavandiga. “Ei ole mõtet kontsentreerida keskusele iseloomulikke hooneid vaid ühte piirkonda,” arvas valiku teinud komisjoni liige Hain Karu linnavalitsusest – kardeti kogu investorhuvi kanaliseerumist. Arvestati viie- kuni seitsmeaastase ehitusajaga. Projekti põhiideeks oli muuhulgas lisaks äripindadele uute elamispindade rajamine. Admiraliteedi kvartalis säilis ühiskondliku hoone (raekoja) funktsioon. Pärast kurnavaid kohtuvaidlusi alustas TSM 1999. aastal Admiraliteedi basseini kvartalis reaalseid ehitustöid – rajas kommunikatsioonitrasse, langetas puid ning lammutas muu hulgas kaks aastat varem III Põhjamaade arhitektuuritriennaali käigus arhitektide Andres Siimu ja Hanno Kreisi poolt punaseks värvitud otsaseinaga nn raekoja-basiilika hoone. Aasta pärast lõpetas Jüri Mõisa juhitav linnavalitsus TSM-iga operaatorlepingu ning 2001 müüdi magusaim tükk sadamaalast, nn Admiraliteedi kvartal otsustuskorras maha.
Aastatuhande vahetus tõi piirkonda palju arhitektuurikonkursse ning hulga moodsaid märksõnu: tihedus, tegevuste paljusus, linlik aktiivsus. Äsja ülikooli lõpetanud arhitektide Veronika Valgu ja Villem Tomiste võidutöö 2000. aasta konkursil nägi mereäärt ette tiheda aktiivsete punktide võrgustikuna – konverents, ooper, raekoda, linnaväljak, veekeskus, jahisadam –, mida ühendaks trammiliin. Tomiste võitis suisa vanalinlikku krunditihedust välja pakkuva planeeringuga Admiraliteedi basseini äärse kvartali konkursi ka kaks aastat hiljem – tramm kulges selle järgi kohati teise korruse kõrgusel ja iga kvartal oli kujunenud 12 ehitusliku reegli alusel. Samal võistlusel esimest kohta jaganud Helsingi arhitektuuriprofessori Jan Verwijneni töö keskendus basseini äärde suure kaetud ala – nn 24/7 aktiivse basaari – rajamisele. Konkursihoog kulmineerus vaid mõned kuud hiljem lõppenud Vanasadama ala planeerimisvõistlusega, kus otsustati edasi minna kolme võrdse võidutööga. Ühes neist, Indrek Pottisepa, Lembit Torki ja Erik Konze projektis, käidi välja linnade regenereerimispraktikas laineid löönud Bilbao-efekt – sadama loodemuulile tuleks rajada Frank Gehry stiilis maamärk-maja.
Eraomanikel rauges peagi huvi vee äärde raekoda rajada, nüüdseks on samas kvartalis kinnitamisel multifunktsionaalse ärikvartali kavand (autorid Briti büroost Taylor&Chapman), millega nähakse peamise avaliku ruumi defineerijana kaubandust.
Mereäär = linnaäär?
Sadamaalast oli kümne (konkursi)aastaga saanud tiheda tähendusväljaga ala. Linnavõim ei näidanud üheski arenguetapis reaalset huvi olla aktiivne partner. Samal ajal kui järgmisel konkursil taas suuri sõnu tehti, käisid otse sadamaterminalide ees, Tallinna mereväravates Norde Centrumi nimelise kaubakeskuse ehitustööd. Äärelinna ostukeskuse tüpoloogiaga maja keerab merele otsustavalt oma tagakülje ega varja oma sõnumit mereäärest kui linnaäärest... Postindustriaalse linna trendid, näiteks taaslinnastumine, miljööväärtuslikkus, heterogeenne elukeskkond, on Tallinnas alles välja kujunevad trendid. Nii tõdetakse ühes toonases uurimuses, et Tallinna elamuehituse peaprobleemiks oli 1990-ndate keskel jõukama elanikkonna vähene huvi linnalise elustiili vastu – eelistati äärelinna. Puudus see noorte või siis vanemate inimeste sotsiaalne kiht, kes äärelinnaelust tüdinenud oleks.
Praegu on Vanasadama piirkonna tulevik endiselt lahtine. Valdavalt eraomandis olevatele kruntidele on kerkinud või kerkimas sadama kui Tallinna suurima turismivärava teenindamisega seotu – hotellid, spaad, odavad kaubakeskused. Koos mere kaldale kavandatavate kallite koteritega on uus sündiv keskkond selgelt väljapoole, turistile või investorile orienteeritud. Uusim skandaal on võrsunud taas raekoja pinnal – uut linnavalitsuse maja kavandav linnavõim põlgas ära arhitektide liidu pakutud asukoha kesklinnaga piirneva Admiraliteedi basseini ääres ning pidas paremaks viia büroohoone kaugemale, sadama Kadrioru-poolsesse otsa, “venitada linnasüdant”, otsustades nii taas hajusama ruumi poolt. Kui üks osapool räägib asjast iseeneses, ühest linna hiigelbüroost, siis teise poole sõnum on laiem ja aastate jooksul palju korratud – võtmeküsimuseks on linnaruumi tihedus, ühendus keskusega, linlik sünergia, raekoda kui tingmärk uuele avalike hoonete kooslusele (ülikool, ringhäälinguhoone jt).
Seni aga võib igaüks vaikselt laguneva linnahalli katuselt jälgida praegu Viru väljakust mereni ulatuvas kvartalis valitsevat unikaalset vaadet – buumi, kraanademetsa, raha- ja inimvoogude radu. Sest kuidas ja kuhu need rajad ikkagi viima hakkavad, ei tea päris täpselt keegi.
Postskriptum
Mels Crouwel rääkis, kuidas riigiarhitekti büroo on eraarendajatele nõustajaks arhitektuurilise kvaliteedi osas, sest “lõpuks on ka rahamehed aru saanud hea disaini kasu(m)likkusest pikas plaanis”. Kui algul sai räägitud Eesti elus peegelduvatest muu maailma arengutest, siis Rotermanni kvartalis ja ehk mujalgi samaga piirnevail aladel aimub erakapitali tegevuses soovi olla ka arhitektuurselt tasemelt innovaatiline. Seoses esimese elamu valmimisega Rotermanni kvartalis teatas kvartali üks omanikke Urmas Sõõrumaa pressiteates, et aeg on teha kinnisvaraarenduses kannapööre ja hakata rõhuma heale arhitektuurile. Kuuldavasti on hiigelspaast Admiraliteedi kvartalis – ikka sealsamas raekoja asukohas – loobutud ning vähemalt teoorias kõik võimalused veel lahti.
