Vihterpalu mõis – viiskümmend miljonit ja neli aastat tööd
“Mu tuttavad, mitte ainult soomlased, vaid ka eestlased, naljatavad, et olen hull,” kinnitab Vihterpalu mõisa omanik Timo Lemberg. “Põhiküsimus on: miks sa pärast edukat firmamüüki, kui võiksid rahulikult “vabahärrat” mängida, võtsid käsile selle mõisa?” Timo laiutab korraks käsi ja lisab siis: kui ettevõtlus on sul geenides ja mitte midagi teha pole lihtsalt võimalik, siis on see pigem saatus, mis sind tagant sunnib. Lagastatud ja risusse kasvanud mõisakompleksi restaureerimiseks on mehel kulunud 50 miljonit krooni ja neli aastat. Tegelikult paistab tema silmist uhkus. Ilmselgelt ei kahetse ta oma otsust kulutada hunnik raha, mille ta sai oma plastmasstooteid tootva firma Enstole müügist, ühe kolkamõisa ülesehitamiseks.
Estonia viis ühed omanikud
Omamoodi on Vihterpalu mõisa hilisajalugu mõjutanud kurb 1994. aasta, mil uppus Estonia. Saatuslikul päeval olid laevas ka kolm norralast, kes olid mõisa äsja riigilt ostnud ja teinud esimesed sissemaksed. Teha jäi veel viimane. Kuid tormine meri viis need mehed ja oletatavasti kõik dokumendid, mis mõisast olid säilinud.
Vihterpalu läks oksjonil teise pakkumise teinud soome ärimehele, kellel ülesanne ilmselgelt üle jõu käis. Mõis lagunes veel kuus pikka aastat.
Vald nõudis tegutsemist ja nii müüs omanik selle tänasele “mõisnikule” Timo Lembergile, kes nelja aastaga on ehitanud hobusetalli varemetele korraliku motelli, kujundanud peahoonest õppemõisa (ei teagi, kuidas seda nimetada, kui mõisast on ehitatud koolitus-, puhke- ja karjamõis) ning kohandanud enda eluasemeks endise meierei. Timo plaanib rajada ka tenniseväljakud ja kopteriplatsi ning golfisõpradele on valmimas harjutusväljak. Laudas aga mäletseb kümmekond herefordi lehma, seltsiks sama palju lambaid ja paar hobust.
18. märtsil tulevad esimesed külastajad, kuid peasaali toolid on alles Itaaliast saabumata (“Itaallased...” lööb peremees naeratades käega), Lätis tehtav mõisamööbel komplekteerimata, ehitusmehed paigutavad vannitoa sepiseid, restaureeritud diivanid ja sohvad ootavad lahtipakkimist. Köögimööbel on küll paigas, kuid esialgu aetakse läbi catering’iga. Suures söögisaalis on tulevikus kohta kuni 80 pidulisele. Kahes sigariruumis, millest üks asub äärmiselt romantilises esimese korruse mõisaköögis, on päris eraldi ventilatsioon, kuid esialgu puudub mööbel. Külalisi ootavad kaks sviiti, üks neist presidendi oma, sest see on omaette väljapääsuga ja tubadega, millest ükski pole teise sarnane.
Asja on tehtud südamega
Pikk ja põhjalik ringkäik mõisas koos selgituste ja lugudega on Timole silmanähtavalt meeltmööda. Iga ruumi, ukse ja detaili kohta on tal oma lugu. Kui ta mõisa ostis, siis olid sellest järel vaid müürid. Kohati oli neid liiga palju, kohati aga hoopis puudu. Milline mõis täpselt välja nägi, seda ei tea keegi – jooniseid pole. Seetõttu tuli alguses tegelda lausa detektiivitööga, et leida vanu fotosid. Ehtsat oli säilinud vaid näpuotsatäis – läbi kahe korruse ehitatud puittrepp, kaks lihtsamat ahju, tükike Pompei stiilis seinamaalingut, osa suure saali karniisi ja sambaid.
Mees silitab trepihalli seinamaalingut, mis on restaureeritud (seda on vaid väike osa säilinust), ja viitab siis samasugusele ornamendile, mis vana eeskujul täiesti uuesti maalitud. Ta kiidab Eesti firmat KAR-Grupp, mille töömehed lõikasid suure saali laekarniise lausa hambaarsti tööriistadega neli kuud kipsist välja.
Omamoodi huvitav lugu on ovaalsaaliga, mis annaalide kohaselt pidi selles mõisas olema. Otsiti ovaalset ruumi, kuid ei leitud. Ometi pidi olema. Lõpuks selgus üsna juhuslikult, et suure saali kõrval asuval nelinurksel ruumil oli ovaalne laekarniis. Ja mis eriti huvitav: see oli ehitatud ellipsina ehk teisisõnu lõikas ruumi justkui nurga all – akna poolt kõrgemal, tagaseinas madalamal tasemel.
On näha ja tunda, et omanik on mõisasse suhtunud aupaklikult – mida on saanud säilitada, seda on säilitatud. Mis on suudetud ennistada, seda on ennistatud pieteeditundega. Aga kuna mõisast saab sisuliselt hotell, tuli lisaks muinsuskaitse terasele jälgimisele (mille kohta peremehel polegi midagi halba öelda) taluda ka näiteks tuletõrje kõrgendatud huvi. Viimane nõudis iga toa restaureeritud uksele lisaks veel ka tulekindlat ust. Ja need tehti, sarnased originaaliga – jah, vinklis ja sirged ning tunduvalt raskemad ja paksemad. Timo leiab aga selles ka head: uued uksed on helikindlad, külalistel rahulikum olla.
Vihterpalu mõis
Keskajal oli Vihterpalu ja Hatu ümbrus Lihula nunnakloostri kauge metsavaldus. 1402. aastal anti maa Padise kloostrile. 1622. aastal kinkis Gustav II Adolf Padise koos Vihterpaluga Riia linnapeale Thomas von Rammile. Mõis kuuluski kuni võõrandamiseni 1919. aastal Rammide suguvõsale. Võõrandamiseelseks omanikuks oli Sophie von Rosen (sünd von Ramm). Mõisa suur kahekorruseline hilisklassitsistlik peahoone on ehitatud 1820.-30. aastatel. Hoone viie akna laiust keskosa kaunistavad korintose pilastrid ning kroonib kolmnurkne frontoon. Sissepääsud paiknesid fassaadi külgrisaliitides, mis on samuti varustatud kolmnurkfrontoonidega. Interjööris on läbi kahe korruse ulatuv vestibüül Pompei-laadsete must-punases koloriidis maalingutega. Teisel korrusel asuv saal on kaunistatud sammaste ja karniisiga. Säilinud on ka 19. sajandi kõrvalhooneid, kuigi paljud neist on hävinud. Praegune mõisaomanik on soome ärimees Timo Lemberg. Mõis asub Padise vallas, Vihterpalu külas Vihterpalu jõe ääres, paar kilomeetrit merest.
