“Võrgutaja päevaraamat” ehk ärge kaotage meeleheidet ...
Kierkegaardi võrdlemine Schopenhaueriga on väidetavalt õigustamatu, kuid ikkagi ahvatlev. “Kopenhaageni kloun” ja “Frankfurdi vanapoiss” olid kaasaegsed, veendunud anti-hegeliaanid ning kummagi eraelus ja filosoofias ei puudunud misogüünsed akordid. Mõlema mälestustes troonib isakuju, kuna ema ilmub kirjutistes vaid kui tühine lustlik parasiit isa varanduse otsas (Schopenhauer) või vaikitakse üldse maha (Kierkegaard).
Mõlema elus esineb dramaatiline pööre – kihluse katkestamine. Lord Byronil piisas vaid lokkide lehvides ratsutada mööda Lido rannas patseerivast frankfurtlasest ja tema pruudist, et pöörata mõlema saatust. Pruudi liiga kaua kestnud peapööre mööduva luuleheerose suunas kasvatas noore Schopenhaueri hinges kohunud pettumuse emas elukestvaks põlguseks nõrgema soo vastu.
Kierkegaardi motiivid misogüüniaks pole nii selgelt loetavad, kuid et naine on “madalam süntees” kui mees – selles pole temagi arvates kahtlust. Mis iseenesest teeb mõlema mehe omas ajas üsna tavaliseks ning aitab feministidel kirjutada “meessˇovinismi ajalugu” 19. sajandi tippfilosoofide näitel.
Kuid erinevalt sakslasest ei ehita Kierkegaard patroneerivast suhtumisest naisesse tunnetuslikku nurgakivi meesgeeniuste maailmale. “Avatud Eesti raamatu” sarjas ilmunud “Võrgutaja päevaraamat” on siiski vaid esimene osa 1843. a ilmunud tähtteosest “Emb-kumb”, mis tegi autori hoobilt tuntuks Kopenhaageni kirjanduselus ning kompetentsemate lugejate abiga avas peagi talle ka ukse filosoofia ajalukku – 20. sajandi eksistentsialismi eelkäijaks. Avanemine nii kirjandusse kui ka filosoofiasse saab ilmseks erinevusena teksti ja konteksti vahel. “Võrgutaja päevaraamat” on võrgutaja päevaraamat, vaheldumisi täis hunnituid armastuskirju ning kalkuleeritud sepitsusi tüdruku hukutamiseks.
Nõtkus, millega Kierkegaard seilab meelelisuse laineil, on andnud põhjust võrrelda päeviku minategelast Johannest ka Goethe Faustiga, kes meeliskeludes maailmast on kaotanud sellega vahetu kontakti ning üritab selle ehedusest uuesti osa saada – püüe Margarethe poole on hingemüüja meeleheitlik katse oma olemisele maa peal mingitki tuge saada. Suhtumine vastassugupoolde ning eelkõige metoodilisus, millega kogu sugudevaheline elukorraldus muudetakse suure endastmõistetavusega jahimehe ja uluki vaheliseks vältimatuks traagikaks, paigutab Kierkegaardi ajastuvaimulisse mõtteraamistikku, mille metafoorides on naine esemestatud loodus ning mees vaimne tsivilisatsioon, mis seda allutab. Lõppude lõpuks, 19. sajand oli loodusteaduste sajand ning nii luules, kirjanduses kui ka filosoofias kalduti väiksemaidki tähelepanekuid tõlgendama järjekordse võiduna looduse üle. Miks mitte siis ka sammukesi naistega manipuleerimisel?
Konventsioon rikub armastust
Kuid “Võrgutaja päevaraamat” ilma “Emma-kumma” teise osata võib meie lugemiselamuse tõesti vaid ilukirjanduslikuks piirata. Sest alles järjes lisandub filosoofilis-eksistentsiaalne kontekst. Nimelt langeb suur manipulaator Johannes siin ise teise inimese hinnangute objektiks. Keegi kohtunik Wilhem arvustab oma kirjades karmilt tema maailmavaatelist sättumust ning kutsub üles eetilisele positsioonile – abielule. Mäletatavasti oli Kierkegaardile, kelle pihtimusena “Võrgutaja päevaraamatut” liigagi tihti on loetud, ning tema raamatukangelasele Johannesele kihluski liiast – liiga palju ühiskondlikke ettekirjutusi ja ootusi vaba armastuse teel. See ei sega aga teda kehtestamast järjest karmimaid imperatiive.
Veel mõni aasta, ja Kierkegaard hülgab oma alter ego’de abiga ka eetilise eluvaate religioosse kasuks. Teksti ilmub “tõeline usu rüütel” Aabraham, kes vastu igasuguseid ühiskondlikke norme on valmis tapma oma poja. Ja seda olemata saanud mingit kindlat märki sellest, et teda käskiv hääl kuulub ikka Jumalale. Ometi usub Aabraham ning annab meile pretsedendi tõelisest kristlikkusest, mis ei vaja ühiskondlikult normeeritud kristlust Jumalaga rääkimiseks. Selles kontekstis muutub “Võrgutaja päevaraamatu” ilmumine punktvalguseks suurema maailmavaate keskmes, mida embavad järjest õilsamad ja avaramad maailmavaated, mis on õnnetuseks kokkusobimatud. Sellest siis eksistentsiaalsed valikud ja meeleheide.
“Võrgutaja päevaraamat”
Søren Kierkegaard
Ilmamaa
