Vürst Volkonski kraapis sahtlipõhjad kokku

Autobiograafia asemel ilmus mälestuskilde, fotosid ja ilukirjandust sisaldav kogumik.

Sügis on käes, jõulud lähenevad ja biograafiaid sajab poeriiulitele nagu ubinaid õuna­aeda. Nüüd on siis ka Peeter Volkonskil oma raamat. Esimene asi, millega „ISBN 978-9985-9980-6-9” eristub, on lausa nahaalsuse mõõtmed võttev pretensioonitus.

Autor nendib ees­sõnas hooletult, et raamat sai paras kompott, kogumik sahtli­põhjast kokku riisutud tekste, mida ühendabki üksnes ISBN-kood. „Janari lubas avanssi maksta ja minul oli hädasti raha tarvis,” valgustab Volkonski ausalt raamatu ilmumise tagamaid. Kirjastaja võis kindel olla, et nii nimeka-värvika mehe de­büüt­raamat pakub lugejatele huvi sisust olenemata. Kedagi niisiis petetud ei ole, sest ka lugejale annab teos tervikuna suurema naudingu, kui tagasihoidlikust sissejuhatusest võiks järeldada.

Kompotile omaselt asuvad eri tüüpi tekstid läbisegi. Ühe osa raamatust moodustavad autobiograafilised miniatuurid autori lapsepõlvest, kokkupuutest eesti kultuuri gigantidega ja kü­laskäikudest Kirgiisiasse, Kaukaasiasse, miilitsajaoskonda ja mäluauku.

Teise rühma võiks jaotada ilukirjanduslikud, valdavalt, aga mitte üksnes humoristlikud lühivormid nii proosa kui ka luule kujul.

Lipp lipil, naer ja pisarad

Osa neist on tuttavad juba Pikri aegadest. Huumor on autori geenidesse ilmselgelt sisse programmeeritud. Seda näitab ka asjaolu, et ühe viimaste aastate enim räägitud mälestusteraamatu ainuke koht, mis tõesti naerupisarad palgele toob, kirjeldab üht Volkonski avalikku ülesastumist. Mind isiklikult ajab kirjutatud tekst harva naerma. Ent „ISBN 978-9985-9980-6-9” tegi seda korduvalt, eriti nelja lühiesseed sisaldav sektsioon, kus boheemlik aristokraat lahkab eri aastaaegade ühtlaselt inimvaenulikku iseloomu.

Linnalegendiks muutunud lugu, mis räägiks sellest, kuidas Volkonski Raekoja platsil roojas, end samal ajal pika nahkmantliga varjates, siit ei leia. Autori kinnitusel pole midagi säärast (õigemini konkreetselt sellist sündmust – lugejate pettumuse leevendamiseks sisaldab raamatu avastseen see-eest avalikku veelaskmist) kunagi juhtunud ja loo mõtles ta välja just kontrollimaks, kuidas kuulujutud levivad.

Volkonski on muidugi liiga mitmetahuline ja intelligentne inimene, et publiku naerutamisega piirduda, huumor ja tragöödia sammuvad lahutamatult kõr­vuti. Järelehüüetes Mattiisenile ja Arderile muigab autor läbi pisarate, läbikukkunud filmi­stsenaarium „Kutse” segab kokku sellised lähedased voolud nagu alkoholism ja eksistentsialism.

Kurioosumina lõpetab raamatu pea 40-leheküljeline tekst muusikalisele etendusele „Võõ­ras”, mis põimib kokku pimeda keskaja ja ufomüstika. Lisaks on teosele kaasa pandud üürikese elueaga ansambli E=mc2 äsja leitud kontserdisalvestis.

Mida öelda kokkuvõtteks? Sundida ei saa kedagi, ometi on neetult kahju, et Volkonski „päris” mälestuste kirjutamist tõsisemalt plaani ei võta. On küll ülimalt huvitav lugeda kirjeldust sellest, kuidas autor Tšet­šeenia valimiste vaatlejana Austria-Ungari troonipärijaga mõtteid vahetab või Šamil Bassajevile valimiseeskirju meelde tuletab, aga see õhutab üksnes enamat tahtma.

Rääkimata eesti kultuuri ja selle tegelastega seotud sidusamatest mälestustest või sellest, milliste kreedode ja väärtushinnangute alusel autorit ühe Euroopa väärikaima suguvõsa võ­suna „töörahva riigis” tegelikult üles kasvatati. Selline tellis kuluks igati ära. „ISBN 978-9985-9980-6-9” on aga lihtsalt üks ladusalt loetav mõnus juturaamat.

Peeter Volkonski

ISBN 978-9985-9980-6-9

Menu Kirjastus 2009