Zorbas ehk laval vaid solistid
Publiku ovatsioonid "Zorbase" esietendusel panid uskuma, et Draamateater on saanud suurde saali oodatud kassatüki, olgu siis pealegi, et Georg Malviuse "Nicholas Nickleby" lavastusega seatud latini tulemus ei küüni.
"Nickleby" sobis draamateatri muusikalavastuse etaloniks. Selles oli lihtsat lugu jälgima haaravat mastaapsust, tundejõudu ja liikuvust, suureks mängitud sündmusi. Ja mis peamine – suureks mängitud rolle, kõrvaltegelasteni välja. Just viimasest jäi "Zorbase" esi-etendusel puudu. Ometi on just "Zorbase" loos draamateatri väärilisemat sisu ja inimlikke suhteid.
Draamateatri "Zorbasest" jääb kohati mulje nagu kantaks laval ette ainult soolonumbreid, põhiheli selles annab kätte nimiosaline Tõrk Kark.
Muusikaliselt on Kreeta-õhustikuline "Zorbas" John Kanderi kuulsaimast, ühest läbi aegade sügavamast muusikalist "Kabaree" kaugel. Samas tunneb "Zorba-ses" ära "Kabaree" teemad, samu eluhoiakuid vastandavad peategelased.
Mõlemas loos on elujulguseta, alles ennast otsiv noor kirjamees (siin Nikos – Veikko Täär). Elu kui kirevat kabareed täiel rinnal nautiva Sally filosoofiat kannavad "Zorbases" nii küla rahvamees Zorbas (Kark) kui ka vananev võõrastemaja perenaine Hortense (Angelina Semjonova või Anne Reemann).
Nagu "Kabareed", läbib ka "Zorbast" mõte, et elu pole raisata, et igal tekkinud tundel tuleb sarvist haara-ta. Ainus tõeline surm on tühja elatud päevad, õpetab Zorbas Nikost ja vaatajaid. Vana hea teema, mida annaks tegelassuhetes mõju-jõulisemalt välja mängida.
Kõige zhanritabavamalt hingeminevamaid hetki pakkus esietendusel Semjonova. Hortense i surma-
tseenis oli pingestatud kontraste, zhanrikohast mängu naeru ja nutu piiril. Semjonova lopsakal mängul on oht üle visata. Aga seegi on "Kabaree" Sallylik joon. Hortense kui elulõppu jõudnud, ärapeetud Sally on selle lavastuse avastusi.
Ühetoonilise avavaatuse tipuks sai Hortense i nooruse meenutuspilt, mil lavale marssis neli marssalit – inglane, prantslane, sakslane ja venelane. Kord päästis Hortense i armukunst Kreeta: nelja laevastiku admiralid sundisid oma kahurid vaikima, et võita armuöö Hortense iga. Nelja habemiku kivistumine pildiraami sõbralikuks pereportreeks oli Ivo Eensalu lavastuse üks vaimukamaid leide.
Teine vaatus oma lööma- ja surmastseenidega haaras ka lavastuslikult juba rohkem jälgima.
Kargi tüpaazh on ülekülamehe Zorbase rolliks kui loodud. Kahju, et näitleja vahetab oma valmis nägusid ja zheste. Kargil on säravaid hetki, aga Hortense ist ega Nikosest enda vastas ei hoo-li see Zorbas kuigivõrd. Eel-daks, et muusikalis paneb Kark rohkem mängu oma Nipernaadi poole, praegu jätkab Kargi Zorbas tema supermees McMurphy rida.
Tääri kinnine näitlejanatuur satub Nikose rolli sissepoolepööratusega resonantsi. Mõnes inglise telesarjas pääseks Tääri härrasmehe minimalism suurepäraselt mõjule, kümnendast reast vaadates jääb ta verevaeseks. Alles finaalis lõhkus Nikosest väljamurdev tantsunumber jää ka näitlejas.
Oht laval külmkapiks jääda saadab Tääri vastas ka Kleer Maibaumi. Mõne draamarolli puhul ("Küüdipoisid", ka "Vend Enrico") on see mõeldav olnud stiilitaotluseks. Ent juba "Kazimiri ja Karoline" puhul nõudis pingutust, et Draamateatri noore esiarmastajapaari jahedust taotluslikuks arvata.
Lavastaja Ivo Eensalule on täissaalide tänu seegi kord kindlustatud. Tänulik peab olema ka Draamateater: Eensalu on varemgi olnud see mees, kes täidab suurt saali, et mõni teine saaks samal ajal väikeses saalis kunsti üritada. "Kuningas ja mina" samuti Eensalu lavastuses, aga Marko Matverega nimiosas täitis isegi linnahalli lavalahmaka elava mänguga ja võttis ka silmanurga märjaks.
Esietendus
John Kander, Fred Ebb
ZORBAS
Libreto: Joseph Stein (Nikos Kazantzakise romaani "Alexis Zorbas" järgi)
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnik: Hardi Volmer
Valguskunstnik: Tuukka Toijanniemi (Soome)
Lauluõpetaja: Margus Jürisson
Liikumisjuht: Laine Mägi
Nimiosas: Tõnu Kark
Teistes osades: Veikko Täär, Angelina Semjonova või Anne Reemann, Silvi Vrait või Kaire Vilgats, Garmen Tabor või Kleer Maibaum.
Kaasa teeb suurem osa teatritrupist
16. märtsil
