Zürichisse lõksu jäänud eestlanna: „Kui köhides kiirabisse helistasin, öeldi, et ärge jumala eest tulge!”
Taamal paistavad lumised mäed, lähemal majade vahel võib aimata rohetavaid täisõites puid. Selline vaade avaneb eestlanna Anu Tähemaa ajutise Zürichi kodu aknast. Saan seda kõike tunnistada veebikaamera vahendusel. Anu särab, ehkki olukord on pehmelt öeldes teadmatusest paks. Zürichisse tuli ta juhendama Šveitsi eestlastest koosnevat I.M.E koori, mis käib koos korra kuus. Tagasi ta enam ei pääsenud. Praegu on Šveits paraku 17 137 kinnitatud koroonajuhtumiga maailma esikümnes (artikli kirjutamise seisuga 1.4.2020).
Kui uurin Anu Tähemaalt, kuidas teda loos tituleerida, jääb ta mõtlema. Anu on kutsunud ellu uusi etenduskunstide festivale, produtseerib sündmusi, teeb muusikat, töötab noortega, loob ja koordineerib rahvusvahelisi projekte (praegu vähihaigetele lastele). Samuti annab ta eri valdkondade juhtidele suunatud inspiratsiooni- ja meeskonnakoolitusi. „Mulle meeldib väga mängida suundadega, mida pole veel olemas ja mis inimesi kuidagi aitaksid. See kõik peaks rikastama suhteid ja toetama inimeste väärtushinnanguid, et ümbritsevas kaoses paremini hakkama saada,” selgitab ta. „Olen end määratlenud kui strategic advisor for creative leaders ehk loovate juhtide strateegiline nõustaja.”
Kõik pole kadunud
Zürichis on levinud korterite jagamine, sest pinda on vähe ja üür kallis. „Jagan korterit inimestega eri rahvustest ja erialadelt,” selgitab Anu. Kes tegeleb reklaaminduse, kes konsultatsiooniga, kes on üliõpilane. „Söön paremini kui varem, sest laual on peale Eesti hakklihakastme ka Korea, Ecuadori, Šveits ja Prantsuse köögid. Kõigil on aega kokata. Mõnel õhtul lähen söögilauda, mida kenasti jagatakse, ja vaatan, et eales pole selliseid imeroogi näinud,” muheleb ta. „Olen siin nagu uues peres, sest olemine on väga kokkuhoidev. Kui olin kaks päeva tõbine ja sirakil, siis oli pidevalt koputus uksele ning küsiti, kas mul on teed või midagi muud vaja.”
Koroonaviiruse proovi pole olnud Anul võimalik teha. „Kui köhides kiirabisse helistasin, öeldi, et ärge te jumala eest tulge! Te ei ole see rühm, keda testida saab,” sõnab Anu. Proovi võimaldatakse 65+ vanuses inimestele või raskelt haigetele.
Ehkki segadust on palju ja hinnad kallid, ütleb Anu, et tegelikult pole Zürich sellises olukorras peatuspaigana sugugi halb variant. „Siin on mäed, imeilus järv ja arhitektuur. Siin on puhas. Paavo Järvi alustas siin enne eriolukorda ka oma hooaega, normaalsetes tingimustes oleks siin võimalik tipptasemel kultuurielus osaleda,” kirjeldab ta. Peale selle on Šveitsis ka umbkaudu tuhandepealine eestlaste kogukond, kes aktiivselt veebilistide kaudu suhtleb.
„Eestis oleme šokkidega rohkem harjunud. Siin on heaoluühiskond ja olukord hakkab rohkem inimeste psüühikale.”
Inimesed on leidlikud
„Mulle tundub, et võib-olla oleme Eestis šokkidega rohkem harjunud. On see siis järjekordne rahavahetus või midagi muud, igal juhul oleme karastunud. Aga siin on heaoluühiskond ja mulle tundub, et inimestele hakkab olukord kiiremini psüühikale.” Isolatsioon on Šveitsis kestnud kauem kui Eestis. „Olen näinud inimesi, kes lähevad tänaval hulluks, politsei tegeleb nendega. Listides on üleskutsed inimestele, kes oleksid valmis vabatahtliku tööna psühholoogilist tuge pakkuma, abivajajaid lihtsalt äragi kuulama,” kirjeldab ta.
Seega kõnnibki ta looduses, teeb klippe ning jälgib, kuidas šveitslased tõepoolest viksilt ja distsiplineeritult pargipingil istudeski kindlalt kahemeetrist vahet hoiavad. Anu on näinud ka palju leidlikkust. „Kui läksin hommikul kööki võileiba tegema, käis kõrvalkatusel balletitund. Tüdruk oli üles pannud peeglid, stanged ja harjutas. Aknast näen veel Pilatese tundi ja maalimist. Teisal jagatakse jällegi abivajajatele leiba. Elu ei ole seisma jäänud,” kirjeldab Anu. Tänavatel on väljas sildid kogukonna inimestele. „Kui soovid, et keegi sinu eest poodi läheks, võta siit number ja helista, me käime ära,” toob ta veel ühe näite.
„Olen näinud inimesi, kes lähevad tänaval hulluks, politsei tegeleb nendega.”
Reaalsustaju säilitamine
Esialgu jätkab ta tööd Tallinna Rahumäe põhikooli õpilastega. „Õpetan lapsi tegutsema, et tekiks grupivaim ja enesehinnang tõuseks. Segan kunsti, pillimängu, etenduskunsti, meditatsiooni ja muud,” selgitab ta. Nüüd on seda kõike vaja teha veebi kaudu. Teisalt mõtleb Anu välja uusi koolitusvõimalusi ja tulemused on peagi näha ka tema kodulehel anutahemaa.com.
Raske on öelda, kuidas kõik toimima hakkab, aga juba koolituste välja töötamine on talle olnud ühtaegu huvitav ja intensiivne protsess. „Olen pidanud välja mõtlema, kuidas Zoomis inimestega kõige paremini suhelda, kuidas tagasisidet saada, kuidas nad omavahel suhtlema panna. Võimalusi on palju ja ma tahan jätkata loovtundidega eri vanustele, eri päevadel ja eri keeltes,” sõnab Anu.
Peale selle teeb ta tasuta 15-minutilisi „Take a Break” energiapause täiskasvanutele. Eesmärk on kodukontorites kohvipausi asemel arvuti tagant püsti tõusta, koos venitada ja teha tegevusi, mis ajavad naerma, aktiveerivad keha ja aitavad lõdvestuda.
Anu ütleb, et on täheldanud, et kui praeguses väga negatiivses olukorras midagi positiivset pakkuda, siis mõnikord reageeritakse, justkui oleks tegemist ullikesega. „Ent reaalsustaju ei saa täiesti kaotada. Asjad ei ole ju nii hullud ka. Näiteks on mul siin siiski soe tuba ja praegugi kuum tassitäis kohvi käes.”
