Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum

Rein Raud loeb Jaak Aaviksoo artiklit „Infovastasseisud ja enesekaitse” (ajakirja Diplomaatia märtsinumber) kui üleskutset rahvusliku ajaloo fabuleerimisele pooltõdede ja valede abiga (Rein Raud „Kui suurt valet me vajame?”, EPL 24.03).

Igal rahval olevat Aaviksoo sõnul õigus ja vajadus sellise päritolumüüdi loomisele, mis inimestesse ühtsustunnet sisendab ja kollektiivset kaitsetahet motiveerib. Järelikult ei ole midagi imelikku selles, kui meie elujõulise rahvustunde tuumaks olev ajalooline narratiiv „millestki loobub, midagi ütlemata jätab, midagi maha vaikib jne”. Rein Raud järeldab, et Aaviksoo kutsub meid üles Eesti ajalugu kõigest negatiivsest puhastama, et see oma ideoloogilist funktsiooni edukamalt täita saaks.

Kuigi mitmed Aaviksoo sõnastused lubavad selliseid järeldusi teha, või õigemini, nad ei välista selliste järelduste tegemist (ning üks tipp-poliitik oleks pidanud sellise lugemisvõimaluse ette välistama – samamoodi nagu rahvusliku tahte triumfi puhul), ei ole nad siiski päris õigustatud.  Aaviksoo artikli kontekst on teine – ta räägib võimaliku infosõja olukorrast ja võimalikust inforünnakust rahvuslikule eneseteadvusele, mille tuumaks ta väidab olevat selle rahva pärit-olumüüdi. Ja teiseks, ta ei ütle normatiivselt, et valede kasutamine rahvuslikus mütopoeesias oleks kindlasti vajalik, vaid deskriptiivselt – et kollektiivseid identiteete toetavad mütoloogiad sisaldavad enamasti valesid segamini valikuliste väidetega tegelikkuse kohta (mis on ometigi tõsi). Samuti ütleb ta, et selline pool-tõdesid ja valesid kasutav mütopoeesia kuulub riikide informatsioonilise enesemääratlemise õiguse juurde, mis on paraku jällegi tõsi. Enamasti ei sunnita ühtegi riiki oma mütopoeesiast loobuma, ükskõik kui ebaadekvaatne või jabur see ei oleks. Keegi ei tee ettekirjutust rahvuslikust päritolumüüdist loobumiseks ka siis, kui see kujutab valitsuse põlvnemist jumalatest, verist diktaatorit üldrahvaliku armastuse objektina või, nagu meie puhul, eestluse algust 12 000 aastat tagasi. Ainult rahvas ise, nagu Aaviksoo õigesti ütleb, saab oma mütoloogiat muuta, kui ta seda tahab.

Identiteet tekib dialoogis

Aga vaatleme pisut lähemalt sellist moodustist nagu rahvuslik eneseteadvus. Tõepoolest, teatud inimkollektiividel tekib oma kollektiivne identiteet, mis seab piiri enda ja teiste sarnaste kollektiivide vahele, rahvuskultuur on sellise nähtuse ere näide. Kujundlikus keeles võib seda nähtust ka kollektiivseks teadvuseks, alateadvuseks, mäluks või muuks selliseks nimetada, kuigi paralleel individuaalse eneseteadvusega on osaline ja tinglik.

Pean nõustuma Rein Rauaga selles, et suhe teisega ei pea alati antagonistlik olema: teist võib ka eeskujuks võtta, võib tahta tema sarnane olla, ja võib ka endast paremaks pidada, imetleda, ning see viimane pole iseenesest sugugi haigem kui aprioorne oma mina imetlemine.

Identiteet on funktsionaalses mõttes see, mille abiga erisus mina ja teise vahel luuakse, ükskõik kas teist nähakse endast positiivsemana või vastupidi – selles mõttes kuulub identiteediloome paratamatult nii inimeste- kui ka kultuuridevahelise suhtlemise juurde.

Oluline on märgata, et see tekib kontakti, suhtlemise tulemusel, aga mitte vastupidi, nagu sedastasid Hegeli-eelsed teooriad, kus arvati, et kõigepealt mul on identiteet oma puhtas iseolemises (nii nagu see Jumala või looduse poolt on antud) ning iga kommunikatsiooniakt sisaldab endas ohtu seda identiteeti hägustada või lahustada. Sama kehtib ka rahvuste puhul – nende identiteet hakkab kujunema alles kontaktide ja kokkupuudete tagajärjel. Siit järeldub ka see, et identiteet ei saa kunagi valmis, vaid areneb ja teiseneb pidevalt, seda jällegi nii indiviidi kui ka rahvuse tasandil. 

Enamik ei sõltu ideoloogidest

Tänapäeval on raske uskuda ka kollektiivse eneseteadvuse tuuma olemasolu – nii nagu Herder, Hegel ja nüüd siis ka Aaviksoo seda teevad. Semiootikute ja antropoloogide väitel ei ole kultuuriliste tähenduste väli, mis tekib kontaktide ja suhtlemise vahendusel ja mis moodustab kogukondliku, kultuurilise või rahvusliku identiteedi, organiseeritud hierarhiliselt, näiteks siis tuumaks ja perifeeriaks. Pigem moodustab selle suhteliselt kaootiline mass erinevaid tähendusi, mida valitakse ja rakendatakse sõltuvalt olukorrast. Näiteks eestlaslikku „talupojajonni” rakendatakse üleaedse naabriga vaenutsedes, kuid mitte Brüsseli käsulaudu järgides. Seevastu „tervet talupojamõistust” rakendatakse küll Venemaa valelikkuse läbinägemiseks Tšetšeenia sõjas, kuid see ei tekitanud meile mingit probleemi USA põhjendustega Iraagi sõja alustamiseks.

Rahvusriikide kollektiivse identiteedi puhul tuleb mängu ka nähtus, millest räägib Juri Lotman oma semiosfääri kontseptsiooni abiga: sõltumata sellest, et kultuuril iseenesest ei ole mingit tuuma, üritavad mõningad jõud sellise tuuma luua. See tähendab, et kehtestatakse tähendused, mis oleksid võtmeliste tähistajate staatuses ja mis omaksid hierarhilist positsiooni teiste tähenduste suhtes.  

Seda protsessi näeme ka Eestis, kus astub järjest üles poliitilisi jõudusid, mis üritavad meie identiteeti ise teadlikult kujundada, proovides anda mingile narratiivile, olgu see näiteks heroiseeritud militaarsaaga Vabadussõjast või siis kollektiivse küüditamise trauma, rahvusliku eneseteadvuse tuuma staatuse.  

Mõned neist jõududest on saanud oma rahvuslikule mütopoeesiale riikliku heakskiidu ja toetuse, ning sellega näikse meie uus eneseteadvuse tuum justkui kehtestatud olevat.

Aga õnneks on see pelgalt ideoloogiline moodustis, mis paneb küll ühtesid õõvastust ja teisi uhkust tundma, kuid selle purustamine võimaliku inforünnaku korral, millest Aaviksoo kirjutab, ei kujuta meie rahvuslikule eneseteadvusele olulist lööki. Sest nii ühtesid kui ka teisi ideoloogiast (või siis selle puudumisest) vaevatud inimesi on meil kokku-võttes päris vähe. Enamik inimesi tunneb Eestist rõõmu ja Eesti pärast muret väljaspool ideoloogide korraldatud spektaakleid. Ja turvalisem ongi.