Ettevõtja: mida teha uppuval Titanicul ehk kuidas päästa Eesti pensionisüsteemi?

Kavandatavad muudatused I pensionisambas – riiklikus vanaduspensionis – kannavad uhket nimetust pensionireform. Reformist on aga kohatu rääkida olukorras, kus lahendamata on põhimõtteline küsimus: pensionisüsteemi eluspüsimiseks vajalike maksumaksjate – täna sündivate laste – arvukuse suurendamine.

Seevastu viidatakse tulevase pensionäri isiklikule vastutusele oma tuleviku kindlustamisel läbi II pensionisamba. Viimane väide põimitakse osavalt viitega riigi panusele läbi 4-protsendilise juurdemakse, mis justkui suurendab pensionikoguja kukrut tulevikus. Ilustamata maailmas näeme aga äärmiselt madala tootlusega pensionifonde, mis ei anna pensionikogujale vähematki alust loota muretut vanaduspõlve – täpselt vastupidi samba juurutamise ajal kommunikeeritule. Seega võib tänast Eesti pensionisüsteemi võrrelda kuulsa Titanicuga, mis kihutab täiel hool jäämäe suunas. Me teame ju, millega see lugu lõppes.

Et mõista tänase rahakogumise mõttekust, tuleb vaadata tulevikku. Aastaks 2060 on pensioniiga Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tõusnud 73. eluaastani, kui pensionile lähevad aastal 1987 sündinud. Arvestades tänaseid Rahandusministeeriumi pikaajalisi prognoose kogub 1987. aastal sündinu elu jooksul II pensionisambasse € 55 320. Aastaks 2018 prognoositav keskmine kuupalk on € 1280. Aastal 2060 on keskmine kuupalk € 7227. Niisiis tähendab aastaks 2060 € 55 320 säästmine tänaste palkade juures 38,2 kuu sissetuleku kõrvalepanekut. Aastal 2060 tähendaks see aga vaid 7,7 kuupalga säästmist.