Hanno Pevkur: haige kassa

Inimesed jäävad arstiabita, 150 000 inimest enam eriarstile ei saa jne. Selliseid ja ka märksa karmima sisuga sõnumeid on viimaste nädalate jooksul Eesti avalikus meediaruumis leidunud päris palju. Iga normaalne inimene küsiks selle jama peale: mida kuradit, kes vastutab?

Nii ju ongi. Kõnealusel juhul ei kehti ka Lennart Meri kuulsaks öeldud sõnad: „Olukord on s***, aga see on meie tuleviku väetis.” Esimene pool lausest vastab praegu tervishoius toimuva puhul tõele, teine kahjuks või õnneks mitte. Peame tunnistama, et haigekassa on muutunud haigeks kassaks ja vajab operatiivset sekkumist. Haigekassa raviteenuste ostmiseks korraldatud hanked on tekitanud olukorra, kus mõned tippspetsialistid ja kliinikud on viidud tegevuse lõpetamiseni, ja sunnivad paratamatult küsima: kas sellist tervishoidu me tahtsimegi?

Odavaim pole parim

Ühest küljest võiks öelda, et kõik on ju hästi. Hangete eesmärk on leida konkureerivate pakkujate seast parim raviteenuse osutaja ja just nii peabki olema. Konkurents viib elu edasi, aitab hoida hinnad kontrolli all ja peaks tagama kvaliteetsema raviteenuse. Aga nagu ikka, peitub saatan detailides ehk kõnealusel juhul hanketingimustes. Tervishoius ei saa kahjuks alati osta odavaimat teenust. Ravimiseks on vaja väljaõppinud arsti, õdesid, abipersonali, selleks sobivaid ruume ja aparatuuri. Nüüd lähebki asi keeruliseks: kuidas tagada, et hanke tulemusel ei tekiks olukorda, kus oma ala tipud, olgu selleks veresoonte valdkonnas dr Andrus Loog ja dr Tiit Meren või silmaarst dr Kai Noor, ei ärkaks ühel hommikul teadmisega, et nad ei saa enam patsiente vastu võtta ja peavad oma kliiniku kinni panema. Miski on pildil valesti.