JUHTKIRI | Ka tervishoiuteenust peab saama reklaamida
Tervishoiuteenuste reklaami keelul, mille äraspidistest tagajärgedest eilses Eesti Päevalehes kirjutasime, on pikk ajalugu. Nii pikk, et oleks aeg see üle vaadata ja tänapäeva oludega vastavusse viia.
Alustuseks tasub märkida, et reklaamipiirang kuulub ka Eesti arstieetika koodeksisse. Seal öeldakse, et arst võib oma vastuvõtust teavitades avaldada oma nime, teaduskraadi, eriala, ametinimetuse, vastuvõtu aja ja koha ning kontaktandmed. Eetikakoodeksi järgi ei sobi oma vastuvõttu sagedase ja pealetükkiva kuulutamisega reklaamida ega enda isikut esile tõsta.
Arvestades, et valdavale enamikule arstidele on oma ametiau oluline, on põhjust küsida: miks peab tervishoiuteenuste reklaami keeldu üldse seaduses dubleerima? Eetikast teavad arstid ilmselt rohkem kui riigiametnikud, pealegi on neil toimiv erialaliit. Miks mitte lasta arstidel endil reklaamiküsimust reguleerida? Terviseametil pole nagunii jaksu ja huvi reklaamikeelu täitmist kontrollida, nii et osa kliinikuid reklaamib teenuseid teadlikult seadust rikkudes või halli ala piire proovides. Selline vastuolu tegelikkusega naeruvääristab seadusi ja murendab asjaosaliste eetikat.
Eetikakoodeksis oleva keelu juured ulatuvad aega, kus arstid tahtsid end niimoodi kõikvõimalikest imeravimimüüjatest kõrgemale tõsta. Sadakond aastat tagasi võis see strateegia mingil määral toimida, aga tänapäeval võrdub liigne tagasihoidlikkus vabatahtliku taandumisega uhhuu-ravitsejate ees.
Seaduses olevat keeldu põhjendab sotsiaalministeerium väitega, et tegevusmahu suurendamisele suunatud tegevus pole tervishoiuteenuse puhul eetiline ega kooskõlas vajadusega valdavalt avalikku raha optimaalselt kasutada. Need on nõrgad põhjendused. Pole loogiline, et ravimeid ja meditsiiniseadmeid tohib reklaamida, aga tervishoiuteenuseid mitte. Mille poolest on mõnd tervisehäda ennetada võivat tervisekontrolli või nõustamist ebaeetilisem reklaamida kui seda häda leevendavat ravimit või abivahendit?
Mis puutub avaliku raha argumenti, siis paljusid tervishoiuteenuseid ostavad inimesed oma raha eest, sest haigekassa rahastab neid vähe või üldse mitte. Ebaeetiline on erakliinikute pakutavat saladuses hoida, mitte seda mõõdutundega reklaamida.
