Kogusumma, mida pensionärid ees ootavate tõusude tulemusena saama hakkavad, võiks ideaalis muidugi olla suurem. Ent meenutagem (teie ka, Keskerakonna kampaaniameistrid): pensioniindeks pole suvaline Tambovi koefitsient, vaid püüab arvestada riigi maksevõimet. Alates 2008. aastast on pensioniindeks vastavuses 80%-ga sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa aastasest kasvust ja 20%-ga tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust. Enne 2008. aastat vastas pensioniindeks tarbijahinnaindeksi aastase kasvu ja sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastase kasvu aritmeetilisele keskmisele.

Sajandi alguses oli poliitilist lärmi pensionide ümber rohkem, aga pensionäride elujärg ei paranenud siis jõudsamalt. Vana aega pole tagasi vaja.

Mingist indeksist rääkida on muidugi palju igavam kui erakorralist pensionitõusu lubada, aga poliitikud peaksid ennast siiski talitsema ja viimased kümme aastat hästi toiminud asjakorraldust mitte lõhkuma. 2000-ndate esimeses pooles, kui erakorralised tõstmised olid veel tavalised, oli poliitilist lärmi pensionide ümber rohkem, aga ei saa öelda, et pensionäride elujärg paranes siis jõudsamalt kui viimastel aastatel. Piirang maksutulude kujul on nii või teisiti ees.

Pensionitõus ei tohi sõltuda ühekordsetest poliitilistest otsustest, vaid teguritest, mis pensioniraha otseselt mõjutavad: tööga hõivatud inimeste arvust, palkadest, maksude laekumisest, inflatsioonist.

Tänavu on niigi päevakorras teha riikliku pensionikindlustuse seadusse ulatuslikke muudatusi. Praeguse ja eelmise valitsuse ajal sotsiaalministeeriumis valminud eelnõu on möödunud aasta detsembrist alates olnud teistes ministeeriumides kooskõlastada. Selmet surkida pensionisüsteemi populistlike ühekordsete pensionitõstmiste või teise samba kaotamise ettepanekutega peaksid ka poliitikud keskenduma süsteemi stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse parandamisele.