JUHTKIRI | Ratas keerleb ja Helme avastab
Koalitsiooni luua püüdvate erakonnajuhtide eilsest lühikesest pressikonverentsist saime teada, et EKRE juht Mart Helme on päevi kestnud läbirääkimiste käigus omandanud valitsuse töö kohta järjekordse põhitõe: „Väga palju sõltub rahast”. Millise valitsuse me saame, kui lisame sellele tõele Isamaa juhi Helir-Valdor Seederi kinnituse, et maksukoormust ei suurendata ja eesmärk on hoida riigieelarve tasakaalu?
Mees, kellel võiks selle kohta olla kõige rohkem öelda, Keskerakonna esimees Jüri Ratas, jätkab kahjuks keerlevate vastuste andmist: „tuleb leida ühine seisukoht”, „on arutelulaual edasi” jne. Ja ta teeb seda kuidagi pirtsakal toonil. Peale populaarsuse vähenemise võib Ratast vaevata ka perspektiiv, et teist korda peaministriks saades hakkab tema põhitöö olema mulje loomine, et ehitatakse õiglast riiki kõigile, kuigi suures plaanis veereb kõik vanaviisi edasi, ja EKRE teravuste silumine.
Eile näiteks teatas Helme, et uus valitsus kavatseb jätkata range immigratsioonipoliitikaga (nii et senisele poliitikale polegi siis palju ette heita?), aga revideeritakse erandeid, mida on 18. Konkreetselt söandas ta nimetada ainult ülikoolidele tehtud erandit, mida kaks neist kuritarvitavat. Mõne aja pärast teatas Ratas, et ülikoole loodav koalitsioon usaldab. Mine siis võta kinni, mida kavandatav valitsus tegelikult tegema hakkab...
Õigus paistab olevat professor Jüri Saarel, kes kirjutas esmaspäevases Eesti Päevalehes, et kui käima lükatud protsess kavandatud finišisse jõuab, siis saab Eesti endale esimest korda pärast iseseisvuse taastamist mitte valitsuse, vaid pigem valitsuse simulaakrumi, mis on oma otsustes täiesti vaba erinevalt päris valitsusest, mis toimib mingites väärtusraamides ja mille otsuste suund on seetõttu ennustatav.
Niisiis on karta, et kavandatava valitsuse üks põhitegevus hakkab olema töötegemise simuleerimine. Teiseks tööks võib saada vastuvõetamatute põhimõtete varjatud läbisurumine ministrite abiga – koalitsioonileping tuleb ilmselt väga üldsõnaline, mis annab valitsusliidu osalistele „oma” ministeeriumites suure mänguruumi. See ei oleks kindlasti tervitatav areng, mistõttu tuleks kokkulepped ja punased jooned koalitsioonileppesse ikka selgelt kirja panna.
