Juhtkiri: sportimine jäi savu taha
Sammelselg võinuks õppida oma eelkäijatelt. Varem on spordirühmast samadel põhjustel kõrvale jäänud jalgrattur Sten Saarnits ja poksija Artur Zarva.
Jah, ühiskonnas ja eriti noorte hulgas on üsna laialt levinud suhtumine „kanep, see ka mõni patt”. Sportlane aga pole mõni suvaline isik, kelle puhul ehk võikski teemale liberaalsemalt läheneda. Suur osa sellest, mis tema keha puudutab, on avalik asi, sest keha on tema töövahend.
Küsimus ei ole üksnes selles, kuidas mõjub näiteks ühe-, kahe- või kolmekordne kanepitõmbamine sportlikele tulemustele. Kas ta teeb suusahüppaja ajastuse kehvemaks või poksija reaktsiooni aeglasemaks? Silmatorkavam on pigem noorte valmidus riskida oma karjääriga nii olulisel määral.
Kanepiga kontrollis vahelejäämine mõjub ebaprofessionaalselt. „Spordilootus” saadetakse tavateenistusse, mitte harjutamise soodustingimustega spordirühma. Maksumaksjal on õigus olla vihane. Kulutad ja kulutad, investeerid noorde spordilootusse, aga too ei suuda savu tõmbamata jätta. Sportlane võiks vähemalt omalt poolt teha parima, et investeeringut õigustada. Aga tuhkagi.
Ju siis on konkreetsete noorsportlaste jaoks hetkeline lõõgastus väärtuslikum kui järgmisteks kuudeks garanteeritud treeningutingimused. Jah, kõik me teame spordikuulsuste Matti Nykäneni ja Mike Tysoni pahelisi kombeid, kuid võitjate üle mõistetakse vähem kohut ja needsamad pahed tegid neist staaridest lõpuks mittestaarid.
Laiemalt vaadates on oluline küsimus: kas kanepit peaks nii tõsiselt taga ajama? Mida noorem inimene, seda liberaalsem suhtumine. Noorte seas hakkab kanepitõmbamine normiks saama, ütleb meile spordirühma juhtum. Kuid ehkki liberaalsel koolkonnal on häid argumente, kipub nende hääl olema ülearu entusiastlik. Ärgem unustagem, et tegemist on meelemürgiga. Iseküsimus, kas lahjemaga või sama ohtlikuga kui mõned muud, lubatud vahendid. Igal juhul ei vaja meelemürk propageerimist. Ja reeglid on täitmiseks.
