KAAREL TARAND: Aga tegelikult on roolis hoopis naised
Viimaste eripära seisneb selles, et nad väidetavalt sõidavad “maksumaksja kulul” ja ametiautoga. Ja ametnik, eriti kõrgem ametnik on ju kadedate silmis peaaegu “jõmmi” sünonüüm ehk ülbe, ennasttäis isane aastates 35–45. Et suvisel ajal on ametiautode tühine teema jälle üles kistud, on ilmselt asjakohane avaliku teenistuse kaitseks mõni sõnake poetada. Värskeimas avaliku teenistuse aastaraamatus on avaldatud ametnike kohta käiv statistika seisuga 31. detsember 2004. Ükskõik kust otsast seda statistikat puurima hakata, ikka tuleb välja järgmine tõsiasi: kui vastab tõele väide, et ametnikud on autode kuritarvitajad, siis peab ametiauto kuritarvitaja olema kõige tõenäolisemalt ülikooliharidusega umbes 40-aastane daam. Ministeeriumides ehk pisut noorem, maavalitsustes pisut vanem. Võib-olla ka 25- või 60-aastane, aga daam ikka.
Kuna tavakujutluses on korruptant või siis vulgaarse kõnepruugi järgi “autopede” hoopis teistsugune, võib järeldada, et tegelikult ei ole riigiametnikud süüdi selles, mida väheminformeeritud publik neile häälekalt süüks paneb.
Autopatt on meeste patt
Lähtugem sellest, et ametiautot ei saa tarvitada nooremametnikud ja abiteenistujad, vaid ikka kõrgemad ja vanemametnikud, see tähendab kantslerid ja asekantslerid, ametite ja inspektsioonide peadirektorid ja nende asetäitjad, ministeeriumide osakonnajuhatajad ning ehk üksikud eriülesannetega vähemad ametnikud. Ministeeriumides töötavatest kõrgematest ametnikest on naisi 53%, vanemametnike hulgas tervelt 70%. Maavalitsuste vanemametnike seas on naiste osakaal koguni 82%. Ka põhiseaduslikes institutsioonides (presidendi, riigikogu jt kantseleid) domineerivad naised, kõrgemate ametnike hulgas on neid 58%, vanem-
ametnike seas aga 74%.
Või vaatame asja teisest otsast. 1.–20. juulini karistas politsei joobes sõidukijuhtimise eest 106 inimest. Nende hulgas on kaks naist. Hea küll, üleüldine roolijoodiklus ei puutu ju päris otse asjasse (kuid ka sellega patustanud ametnikud on enamjaolt mehed), kui aga meenutame viimaste aastate korruptsiooniskandaale, siis neiski näeb naissoost peaosalisi haruharva. Üldse on kuritegevus eeskätt meeste ala – Eesti vanglates istub mehi 24 korda rohkem kui naisi.
Niisiis, kui kõrgem ametnik on pigem haritud naine, siis ta pigem ei ole seaduserikkuja või põhjendamatute privileegide kasutaja. Järelikult on erakordselt ebaõiglane laiendada mõne üksiku meesisendi libastumist üldistuseks kogu ametnikkonnale – et kõik nad seal on patused “meie” raha eest. Ega ei ole küll. Kui sõidavad, siis asja pärast. Avalik teenistus on ju töö nagu iga teinegi ja vabu hetki lõbusõitudeks tuleb seal kohati vähemgi kui erasektoris.
Eelöeldu ei tähenda, et avaliku teenistuse edasine feminiseerumine tingimata hea oleks ja ühiskonnas mingeid uusi probleeme ei tekitaks. Kuid vähemasti autopatt pole ametnikkonna naisenamuse loomupärane tung.
