Karmo Tüür: kuidas Eesti ise reageeriks, kui mõne meie liitlase riigipea läheb Moskvasse Putiniga kohtuma?
Infosõjas on olulised detailid. Eesti-Vene suhted pole asi omaette, see on osa laiemast Lääne (EL / NATO) raamistikust. Hetkel on need suhted seisus, mida saab iseloomustada kõige muu kui heatahtliku partnerlusena. Pigem kasutatakse vastavates kirjeldustes, raportites ja ettekannetes sõna „infosõda“.
Ühe riigipea visiit Moskvasse on väga tugev informatsiooniline põhjus. Sellest teada andmine toob garanteeritult kaasa küsimused stiilis „aga mida sellega üritatakse saavutada?“ See pole visiit nt Riiga või Helsingisse, millest ajakirjandus ja üldsus haigutades mööda vaataks.
Teisisõnu, andes teada presidendi visiidist ja nüüd ka ettepanekust kohtuda riigipeade tasandil luuakse informatsiooniline vaakum, mida oleks vaja väga kiirelt ja oskuslikult täita. Kui me ei täida seda ise kasvõi vihjamisi antud vastustega, siis loome pinna oletusteks, mis mitte kõik ei pruugi olla meile soodsad.
Juhul kui tahta toimuvat positiivselt tõlgendada, siis võib öelda: Eesti pool on nüüd juba teinud kaks hea tahte märki sellest, et oleme avatud suhtlemiseks vaatamata kõigele.
Aga kui eelhäälestus pole positiivne? Kuidas me ise rageeriksime, kui saaksime teada, et mõne meie liitlase riigipea läheb ilma mingi selge agendata Moskvasse ja taotleb kohtumist tipptasemel? Kui palju vandenõuteooriaid kohe ventilaatorisse läheks? Soovi korral oleks see desinformatsiooni külvamiseks ja/või kasvõi halvustava tausta loomiseks ideaalne olukord.
Diplomaatias, nagu ka malemängus on kombeks vähemalt ühe käigu jagu ette mõelda. Ma oletan, et meie vastavates kodades mõeldakse rohkem kui üks käik ette. Aga loodame parimat ja oletame, et tegu on osaga hiilgavast plaanist.