Katrin Pillak: Vastutustundliku laenamise põhimõte - kas sõnakõlks seaduses?
Üha enam räägitakse krediidiandja poolsest kohustustest lähtuda vastutustundliku laenamise põhimõttest laenu väljastamisel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt peab krediidiandja hindama tarbija krediidivõimelisust; selgitama tarbijale tema õiguseid ja kohustusi laenusaamisel; seletama tarbijale laenuga kaasnevatest riskidest ja seda mida toob kaasa lepingust tuleneva kohustuse rikkumine ning kui tarbija krediidivõimekus ei ole piisav teenindamaks taotletavat laenu siis ühtlasi selgitama ka seda.
Paratamatult tekib küsimus kas sellise vastutuse panek krediidiandjale on mõistlik? Ega antud põhimõtte näol pole tegemist puhtalt sõnakõlksuga seaduses või on tegemist piitsaga pankadele?
Laenu võtmine on tänapäeva ühiskonnas tavaline tarbijakäitumine, mis võimaldab parandada teadlikul tarbijal enda elujärge, edendada äri vms. Laenusaamise positiivse külje kõrval on paratamatult ka negatiivne pool ja seda ülelaenamise näol. Nimelt võib varem talutav laenukoormus muutuda teatud põhjustel talumatuks ning tekitada laenuvõtjale makseraskusi.
Selleks, et vältida ülelaenamist ja sellega kaasnevaid negatiivseid mõjusid on üha enam Euroopa Liidu tasandil rõhutatud vajadust krediidiandjatel järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet. Täpsemalt reguleerib vastutustundliku laenamise põhimõtet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008. aasta 23.aprilli direktiiv 2008/48/EÜ, millest sai innustust Võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu üheks eesmärgiks on täpsustada regulatsioonis toodud abstraktseid mõisteid ning anda krediidiandjale täpsemaid juhtnööre ja suuniseid.
Vastutustundliku laenamise põhimõte toodi Krediidiastuste seadusesesse sisse 2007. ning see aasta jõustus Võlaõigusseaduse täiendus vastutustundliku laenamise regulatsiooni osas. Kohtute poolt leidis käsitlust antud paragrahv aga alles 2012. aastal, kui Riigikohus tegi otsuse, mis oluliselt, ning nii mõnegi jaoks üllatuslikult, selgitas laenuandjate ja laenusaajate kohustusi ja vastutust seoses laenusaaja krediidivõimekuse väljaselgitamisega.
Nimelt, vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud. Teisisõnu tähendaks see viivise, leppetrahvi või vara vähenemise, rahalist hüvitamist, mida saab tasaarvestada võlausaldaja nõude arvelt ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt tagastama.
Siinkohal läheb minu arvamus Riigikohtu omast lahku. Nimelt pea ma õigeks Riigikohtu seisukohta, juskui krediidiasutuse poolne vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei ole laenusaaja kohustatud osaliselt maksma põhinõuet.
Nagu kõik äriühingud on ka pank kasumit taotlev ettevõte. Pangad teenivad tulu väljastatavate laenude pealt makstavatelt intressidelt. Mida pikema perioodi peale laen võetakse, seda tulusam see pangale on. Selleks, et pank laenu väljastada saaks peab ta selle esmalt ise sisselaenama ning õiguspärase ootuse seisukohalt on tal õigus antud laen koos intressidega tagasi saada (siinkohal ei käsitleta kiirlaenu kontorite poolt väljastatavaid laene, mille intressid on sageli vaieldavalt ning vaidlustatavad). On kujunenud tavaks, et olenevalt olukorrast on kohus nõudnud vaidluse korral krediidasutustel leppetrahvi, viivise ja/või intressi võrra nõude vähendamist ning olenevalt olukorrast on see ka aksepteeritav, aga leian, et põhivõlg on see, mis tarbija on kättesaanud, kasutanud ning see on raha, mille tagastamise üle ei peaks vaidlust olema, veel enam kui vastutustundliku laenamise printsiip ei sea kohustusi ainult krediidiasutusele.
Vastutustundlik laenamine on kahepoolne
Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab kokkuvõtlikult seda, et laenutoode peab sobima laenusaajale ehk eelkõige peab tarbija olema võimeline seda tagasi maksma, ilma, et saaks kahjustatud tema toimetulekumiinimum. Samas ei tulene direktiivist, seadusest ega praktikast keeldu krediidivõimetu tarbijaga lepingut sõlmimast vaid eeldatakse, et kui see juhtub, siis on see tehtud informeerituse pinnalt, mida, praktikas, on kummalgi poolel hiljem raske tõendada.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega peab krediidiasutus tundma oma klienti, mis viib meid järgmise kitaskohani. Täna võib tarbija laenu taotleda kõikidest turul olevatest pankadest, hoolimata sellest, kas ta on antud panga klient või mitte. See annab tarbijale võimaluse, kas manipuleerida enda sissetulekut tõendavate dokumentidega või jätta mingid dokumendid esitamata.
Lisaks eeltoodule peab arvestama, et pankade sisedokumentide käitlemise kord seab väga ranged piirangud nende avalikustamisele. Enamik panga siseselt loodud dokumendid on rangelt ainult pangasiseseks kasutamise, mille alla, muuhulgas kuuluvad ka laenuhalduri poolt koostatud krediiditaotlused ja krediidikomiteede poolt väljastatud otsused. Mulle teadaolevalt on kohtutaotlusel ainult ükskord väljastatud laenuhalduri krediidikomitee raport ja sedagi ainult motiveeritud mahus.
Hoolimata seadusandja eesmärgist panna krediidiandjatele kohustus valida endale hoolikalt klienti ning käituda kliendi parimates huvides selgitades neile, miks nad ei kvalifitseeru laenu saama, põrkame kokku seinaga. Praktikas ei selgitata tarbijale negatiivse krediidiotsuse tagamaid kuna pangal puudub vastav kohustust.
Kuigi vastutustundliku laenamise printsiibi sissetoomine ja täpsustamine seadusandluses teenib mõlema poole, nii krediidandja kui –saaja, parimaid huve on tegemist veel väga toore põhimõttega, mis vajab uurimist ning paremat praktikat seda just paljude lünkade tõttu.
Teisalt valitseb Eestis niigi seadustega igas valdkonna ülereguleerimine, mille tõttu peab olema eriti ettevaatlik, vastasel korral seisame varsti silmitsi tõsiasjaga, et kui laenajaid ei ole siis pole ka väliskapitalil põhinevatel pankadel huvi meie turul tegutseda.
Ettenägematute asjaolude tõttu ei ole alati tegemist vastutustundliku laenamise printsiibi rikkumisega. Samas antud printsiibi tõendamine on keerukas protsess, kuigi seadusest tulenevalt lasub tõendamiskohustus krediidiasutusel siis antud dokumendid, millega see võimalik oleks on rangete piirangute all ning ei ole mõeldud pangaväliseks kasutamiseks. Isegi kui on toimunud rikkumine, siis ei soovi keegi endale kahju tekitada.
