KOLUMN | Margit Adorf: lapse peale karjumine ei ole kasvatusmeetod

Hambaarst karjus minu lapse peale. Saatsin lapse tavalisse kontrolli, mingeid vaevusi ta kurtnud polnud, sama arsti juures oli varemgi käinud, ka eelmisel korral koos vanaemaga, nagu seegi kord. Laps on vanaemaga pea iga päev koos, harjunud ja saavad hästi läbi. Mingit hirmu me lapsele arstide suhtes sisse söötnud pole, eelnevalt sai räägitud, et arst vaatab hambad üle nagu ka eelmisel korral, mis oli lapsel hästi meeles. Ja kui ongi vaja midagi parandada, siis on see umbes samasugune nagu elektrilise hambaharjaga hammaste pesemine. Suriseb ja väriseb ja siis pannakse plomm ja ongi nagu uus.

Kas arstide arvates on üksnes lapsevanema ülesanne vähendada lapse hirmusid arstide ees ja nad ise ei pea selleks mitte midagi tegema, et lapsed ei kardaks? Kui tahab, siis lööb oma registrid valla ja karjub patsiendi peale (rõhutan, et laps on 5-aastane!) ja siis pärast lapsevanem vaadaku ise, kuidas edasi hakkama saab, pistku laps narkoosi alla, sest ega teistmoodi ei saa… Kui sellele olukorrale tagasi mõtlen, paneb see mind siiamaani nördima.

Mind hämmastab üdini ka see, et kas tõesti on olemas mingi arstide koolkond, kes arvavad, et karjumine on meetod? Küllap on iga lapsevanem olnud olukorras, kus juhe jookseb kokku ja suust paiskub või on paiskumas veidi valjem detsibell, et lõpeta ära! Või jalamaid tee seda! Aga eks iga lapsevanem vast teab ka seda, et see siiski pole mingi pädev kasvatusmeetod, vaid näitab pigem lapsevanema nõrkust enese kehtestamisel. Ja ma tahaks uskuda, et seda karjumist esineb vaid siis, kui tegemist on jonnimise või sõnakuulmatusega, mitte ei karjuta hirmunud ja kartva lapse peale.