Lemmikud, loomad ja lemmikloomad

Aastaid tagasi oli meil üks koer, isane rotveiler.

Polnudki nii kole lugu, kuna ta sai olla õues, ja kuigi ta ei olnud väga koolitatud, oli talle siiski selge, kes on temast ülemad. Kõik oli tore, kuni ühel üsna kuumal suvepäeval tulin koju, „rotikas” lebas maja taga varjus ja äkitselt hüppas ta mulle randmesse kinni. Hea oli, et sain seina äärest rabada miski labida ja talle virutada. Mispärast ta peast segi läks, on selgusetu tänini – võib-olla oli tal kuumarabandus. Igatahes olgu tal koerapilve peal hea olla.

Praegu on mul huvitav jälgida oma kahe kassi loomaelu. On täiesti mõistetamatu, millal suurem ja isasem pisemaga hästi läbi saab ja millal talle kallale läheb. Siiski pole kass nii loll kui koer, et tungiks kallale inimesele, kui tuju halb.

Toon need näited siin, et osutada: me ei tea eales, mis loomade peas täpselt toimub. Võib-olla see ongi põhjus, miks peaaegu üheski inimtegevuse vallas ei ole me nõnda kahepalgelised (hea küll, mitmepalgelised) kui suhetes loomadega. Ja võib-olla ei jäta me kusagil mujal arvestamata nii palju teaduslikke fakte kui suhetes loomadega.

Ma ei ole kunagi arvanud, et koduloom on pereliige. See väljend tekitab minus kui mitte õõva, siis hämmingut ometi. Mida see tähendab – pereliige? Lõppude lõpuks on söögilaua jalg kah pere liige, eks ole. Ja siin on minu liitlaseks nüüdisteadus. Loomadel on kahtlemata selliseid omadusi, mida veel kümmekonna aasta eest eitati. Näiteks on üha enam tõendeid selle kohta, et loomadel on teadvus – või vähemalt miski, mis teadvust meenutab. Loomade tunnetust uuriv Indiana ülikooli professor Colin Allen kinnitab, et loomad pööravad tähelepanu sellele, et nad mängiksid ausalt. Iseasi, mida nemad selle all, mida meie nimetame aususeks, silmas peavad.

Kuid samal ajal on loom ikkagi loom, ja inimene on ini­mene – ehkki kuulub loomariigi hulka. Ausalt öeldes on loomadest ausalt rääkida väga raske, kui isegi mitte võimatu. Ma ei julgekski seda püüda, kui poleks äsja läbi lugenud maailma juhtiva inimese-loomade suhete uurija ehk antrozooloogi, Lääne-Carolina ülikooli professori Hal Herzogi raamatu „Some We Love, Some We Hate, Some We Eat” („Mõnda me armastame, mõnda me vihkame, mõnda me sööme”).

Herzog arutleb, miks on nõnda, et kui loom on meie kodus, muutub meie suhtumine temasse. Rott keldris on vastik, toas puuris armas. Mõnuga sööme sigu, aga peame neid ka kodudes. Peame hirmsaks kodulooma julma kohtlemist, aga söögiks minevaid linde-loomi tapame miljonite tonnide kaupa, hoolimata nende hädakisast.

Piinlevad tõukoerad

Siinkohal on kohane osutada müütidele, mida Herzog teadusandmetele tuginedes murrab. Pole õige, et loomateraapia toimib, olgu ravijateks siis delfiinid või hobused. Jah, see pakub haigele kindlasti vaheldust ja ehk ka leevendust, ent mitte ravi. Pole õige, et loomi armastavad eelkõige naised ja et neid kohtlevad julmalt eelkõige mehed. Siin on tegu statistika olemusega – tõepoolest on nõnda, et äärmuslikke loomaarmastajaid ja äärmuslikke loomapiinajaid on enam vastavalt naiste ja meeste seas.

Ja pole õige, et koerapidajad on alati väga loomasõbralikud. Koeratõugude aretajad on aretanud välja tõuge selliste omadustega, mis valmistavad loomale eluaegset ja vältimatut piina. Või pidades koera, kelle iseloomuga pidaja eluviis ei sobi, hoopis vaevatakse looma. Ja last but not least – võib-olla on kukevõitluste pidajad hoopis loomasõbralikumad kui kanakintsude nosijad?

Nii et kui me kõneleme lemmikloomadest, siis pidagem silmas, et mitte mingil kombel ei ole teaduslikult tõestatud, et inimesed, kel lapsena on olnud kodus loomad, oleksid kuidagiviisi empaatilisemad kui need teised. Kuid tõestatud on, et iga liiki ja iseloomuga loom ei kõlba igasse perre ja nii võib ta tekitada kannatusi nii pidajale kui ka iseenesele. Nõnda on selge, et loomade kinkimine saaja nõusolekuta, mida siin-seal Eestis ikka veel viljeldakse, kuulub mitte hea-, vaid pahategude sekka.

Prantsuse antropoloog Clau­de Lévi-Strauss ütles: „Loomad on head kaaslased, kellega koos mõelda.” Tõepoolest, kui juhtub olema õige loom, siis sellega koos kodus elamine teeb inime­se õnnelikumaks. Kuid ei koera ega kassi solva see, kui öelda, et teda peetakse või et ta kellelgi on. Sest tegelikult peavad ju kassid ja koerad inimesi.

Varem samal teemal:

Stepan Karja, „Lemmikloom lapsele”, EPL 27.6