MIS SIND NÄRVI AJAB | Ann Runnel: Otse nina all! Miks suurtootjad ei näe, et keskkonnasääst ka rahaliselt ära tasub?
Juba siis, 2009. aastal, oli teada, et keskkonnamõjude vähendamisega tegelevatel ettevõtetel aitab see tegelikult kulusid kokku hoida ja tihti ka paremat konkurentsieelist leida.
Oma magistritööd koostades jõudsin ringmajanduse teooriani, mis toona just tärkamas oli. Selgituseks - ringmajandus lähtub põhimõttest, et kõik ressurss, mille me loodusest võtame jõuab sinna kas loodusesse sobiva materjalina tagasi (ehk nn bioringlus) või jääb ringlema inimeste kasutusse (nn. tehniline ringlus). Näiteks puuvillast t-särk võetakse tarbijalt tagasi, parandatakse või re-disainitakse, pannakse uuesti müüki. Kui materjal lõplikult läbi kulub, tehakse sellest uus tooraine (näiteks viskoos), uus niit, kangas ja uus särk. Kui see on toodetud ilma kahjulike kemikaalideta, võib see jõuda ka kompostimisse ja sealt taimekasvatusse.
Oma magistritöö kirjutamise kõrvalt avanes võimalus koos Reet Ausi meeskonnaga külastada Bangladeshi. Mõistsin sealses rõivatootmises tekkivate jääkide mahtu nähes, et üks disain-bränd suudab taaskasutuse abil heal juhul ära lahendada 1% ühes tehases tekkivatest jääkidest. Mind kannustas küsimus, kuidas oleks võimalik rakendada sellist ärimudelit, mis paneks sealsed rõivatootjad ja neilt tellivad suured brändid nägema jääkmaterjale sama väärtuslikuna nagu uut toorainet. Kuidas saaks rakendada suurte brändide enda suurt turujõudu, et nende poolt tekitatav tohutu suur negatiivne keskkonnamõju positiivseks pöörata, selle asemel, et püüda nende vastu võidelda või nende järelt koristada?
Tohutu reostaja
Taustainfoks - rõivatööstus on üks maailma suurimat negatiivset keskkonnamõju tekitav tööstusharu. Näiteks nõuab puuvilla kasvatus väga palju maad, kemikaale ja vett. Samas polüester, millest tehakse nüüdseks 60% kogu maailma rõivastest, on sisuliselt plastmass, mille töötlemine nõuab väga palju energiat. Polüester on ka üks suuremaid mikroplasti reostuse põhjustajaid, kuna rõivaste igal pesukorral eraldub vette hulgaliselt plastiku kiudusid.
Kümne aasta eest mikroplastist veel ei räägitud, aga selge oli, et nii suur jääkide maht viitab ebaefektiivsusele ja keskkonnareostusele. Hiljem tõestasime, et kõigist tootmise etappidest kokku jääb tootmisjäägina maha ligi 50% kogu kiust ja kangast. Juba alguses, neid numbreid teadmata, hakkas mu peas küpsema mõte tarkvarateenusest, mis teeks Bangladeshi tootmisjäägid nähtavaks kõigile disaineritele ja ka suurematele brändidele, et tekiks parem võimalus jääke taaskasutada.
Polda nõus rakendama
2014. aasta suvel registreerisin ettevõtte Reverse Resources ja asusin otsima toetust oma idee teostamiseks. Hoo saime sisse alles 2016. aastal tänu Global Change Award programmile - 150 000 EUR suurusele auhinnale ning võimalusele H&Mi silmade läbi näha, kuidas rõivatööstus suurtes mastaapides toimib. Kaks aastat keskendusime oma meeskonnaga küsimusele, kuidas tekitada kulude kokkuhoidu sellest, kui suured brändid hakkaksid taaskasutusele võtma oma tootmises tekkivaid suuremaid kangajääke. H&M gruppi kuuluva Weekday brändiga õnnestus läbi viia pilootprojekt, kus tõestasime korraliku kanga ja kulude kokkuhoiu võimaluse. Aga olgugi, et piloot oli edukas, õppisime ka seda, et puhtalt äriliste riskide tõttu ei ole tehastel valmisolekut sellist muutust rakendada. Tehased on alati oma jääke järelturule maha müünud ning kardavad nüüd, et brändid hakkaksid jääke tasuta tagasi nõudma ning tehased jääksid ilma olulisest lisatulust.
Need õppetunnid kätte saanud, tegime 2018. aasta suvel kannapöörde ja võtsime fookusesse rõivaste väljalõikamisest tekkivad väiksemad lõikejäägid, mida on tehastel võimalik ilma riskita ümbertöötluseks ja taaskasutuseks edasi müüa. Selliste jääkide kogused on märkimisväärselt suuremad ning selge oli, et erinevaid uusi jääkide ümbertöötlemise tehnoloogiaid on lähiajal tööstuslikus mahus turule tulemas väga mitmeid. Tehastel oli väga suur huvi oma jääke parema hinnaga maha müüa ja teada saada kes ja mida nende jääkidest üldse toodab. Täpsemal uurimisel selgus, et sarnane probleem oli ka ümbertöötlejatel, kel puudus igasugune taustainfo jääkide kohta, mida nad vahendajatelt ostavad, et kust need pärinevad ja mida need sisaldavad. Selgus, et probleem, mis vajab tõepoolest lahendamist seisneb selles, et jääkidega hangeldamise turg on väga läbipaistmatu ja ebaefektiivne.
Kuna selleks hetkeks oli meil valdkond selge ja koostööpartnerid olemas, õnnestus juba paari kuuga välja arendada uus esialgne tarkvaraversioon, et sellega jõuda ärilise väärtuse tõestamiseni rõivatootja ja ümbertöötleja jaoks Bangladeshis. Meie tarkvarateenus aitab rõivatootmises tekkivatele jääkidele anda kaasa kogu päritolu ja taustainfo kui materjalid liiguvad käest kätte tehasest läbi vahendaja kuni ümbertöötlejani. Seejuures loome igale tarneahelas osalejale selge kulude kokkuhoiu ja lisatulu teenimise võimaluse. Vähendame jääkide käest-kätte vahendajate arvu (4-5 vahendaja asemel 1-2) ja aitame kogu tarneahelat efektiivsemalt korraldada. Seeläbi muutub ümbertöötlemine odavamaks ja kättesaadavamaks ning jääkmaterjalid liiguvad suuremas mahus kõrgemasse väärtusahelasse. Siin tulevad mängu taas suured brändid, kes on sellisest süsteemsest muutusest väga huvitatud. Teeme tihedat koostööd 3 brändiga, et ümbertöödeldud materjalide turu kasvuks tugev tõuge anda.
Tõeliselt kasumlik ettevõtmine
Mis peamine - meie lahendus aitab loodusest tulnud materjale pikemat aega ringluses hoida selle asemel, et need kiire tee põletusse või prügimäele leiaksid. Meie algne eesmärk - tõestada, et ringmajandus saab olla rõivatööstusele äriliselt kasulik, mitte vaid ideoloogiliselt tore mõte - on leidnud tõestust. Meie tarkvarateenus võimaldab Kagu-Aasias üles ehitada uue turu, mille maht on hinnanguliselt 15 miljardi USD.
Nii nagu 90-ndate alguses ei osanud enamik inimesi ette kujutada, kuidas interneti levik hakkab mõjutama kõiki tegevusvaldkondi, ei oska me veel ette näha kui suuri muutusi on kaasa toomas üleminek keskkonnasõbralikule majandussüsteemile. Meie kogemus näitab, et paljud olulised tehnoloogiad materjalide ümbertöötlemiseks ja väärindamiseks on juba olemas, nagu on olemas ka väga palju materjale, mis tõhusaks ringlemiseks hästi sobivad. Kuid väga suur potentsiaal on just infoteenustel selleks, et materjaliringlust erinevate osapoolte vahelises koostöös tõhusamalt toimima panna, uutesse protsessidesse vajalikke osapooli kaasata ning mitmesuguseid turutõrkeid maandada. See kehtib kõikvõimalikes valdkondades, kuid eriti huvitav on see küsimus tõenäoliselt meditsiini ja keemiatööstuses. Kindlasti annab ringmajanduse temaatika võimaluse ammutada inspiratsiooni väga paljudeks uuteks äriideedeks ning järgmise 10-20 aasta jooksul saame näha väga mitmeid põhjalikult turge muutvaid lahendusi.
