Raik-Hiio Mikelsaar: erakondadeülene tõrvikurongkäik teeks vabariigi aastapäevast üldrahvaliku pidupäeva. Proovime järele juba järgmisel aastal

Pisut enam kui nädal pärast Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva on sobiv aeg arutada, kas tähistame oma rahvuspüha selle vääriliselt või saaks seda paremini teha.

Välja on kujunenud 24. veebruaril rakendatavad väärt traditsioonid: rahvuslipu pidulik heiskamine päikesetõusu ajal, oikumeeniline jumalateenistus hommikul, sõjaväeparaad keskpäeval, vabariigi presidendi kõne, aastapäeva-kontsert ja kätlemine õhtupoolikul. Esmapilgul näib, et oleme tähtpäeva väärtustamiseks andnud maksimumi. Siiski näitab 25. veebruari Eesti Päevalehes avaldatud kahe artikli analüüs, et selles valdkonnas võiks nii mõndagi radikaalselt uuendada.

Esiteks tõstan esile Marika Jahilo lugu "Mis paraad see on, kus ei kõnni ühtegi last?", milles peetakse militaarparaadi demokraatliku riigi jaoks ülemääraseks sõjaväe afišeerimiseks. Tema arvates peaks meiegi rahvas Norra ja Hollandi eeskujul rahvuspüha puhul rahvariideid kandma ja lapsi kaasates omavahel aktiivselt suhtlema. Kõik oma riiki Eestit armastavad tublid inimesed – sõdurid, õpetajad, arstid, vabatahtlikud, tuletõrjujad, looduskaitsjad, töömehed, kassapidajad – võiksid "rongkäigus kõndida ja üksteist tervitada". Teiseks mõtlemapanevaks kirjutiseks selles väljaandes on Joosep Tiksi artikkel "Tõrvikurongkäik marssis läbi Tallinna vanalinna", milles näidatakse, et EKRE algatatud rahvuspüha-liikumine on vaatamata mitmete grupeeringute vastuseisule kogumas üha suuremat populaarsust (mõningatel andmetel haaras see tänavu juba 12 000 inimest).

Ülaltoodut arvestades pakun rahvuspüha tähistamiseks välja täiustatud stsenaariumi. Lipuheiskamine ja jumalateenistus võiksid jääda senistesse raamidesse, kuid seni isoleeritult toimunud hommikune pärgadepanek võidusamba jalamile peaks hakkama toimuma hiljem, vahetult enne kaitsejõudude paraadi.

Võidusamba kui tähtsaima rahvusmonumendi juures peaks kõigepealt, umbes kella 11 paiku, aset leidma pidupäeva keskne sündmus – vabariigi presidendi esinemine tervituskõnega Eesti rahvale. Seni on viimatinimetatud üritus toimunud liiga hilises päeva osas ja liiga kitsastes ruumioludes. Õigem on seda ülitähtsat pöördumist korraldada päeva esimeses pooles ja vabas õhus suuremale rahvahulgale.