REIN SIKK: Kuidas meid Hantõ-Mansiiskis solvati
See oli alanduste ja solvangute jada, mida kogesid ühel või teisel kombel paljud kongressi delegaadid ja vaatlejad.
Mida arvaksite, kui teid kutsutaks külla suurele peole, mis toimub … mõrvapaigas? Ja kui juba enne pidu pandaks teile sappa nuhid, kes tuulavad läbi teie kingid ning kirtsutavad nina, et need pole ikka piisavalt head?
Mida arvaksite, kui teid hoitaks teistest peokülalistest ja ka kohalikest elanikest võimalikult kaugel ning lõpuks peetaks teie kohta laimu- ja sõimukõne? Kuidas talitaksite?
Täpsustagem. Viies soome-ugri rahvaste maailmakongress toimus palees, mis on väidetavasti ehitatud kohale, kus mõrvati hantide nõukogudevastase ülestõusu – Kazõmi sõja liidreid. Kuna eestlastel oli kingiks kaasas just sellest sõjast rääkivaid venekeelseid raamatuid, tuli mõnelgi meist taluda mõjutamist teemal: ärge näidake neid raamatuid teistele, ärge pange neid näitusele välja.
Sama – kingitustes tuulamine ja nende sisu üle nina kirtsutamine – kordus kõigile teistele kongressi delegaatidele kaasa toodud meenete puhul. Korraldajate huvi ei piirdunud sellega, et kingid saajateni ei jõuaks. Ka kingisaajaid – ehk Venemaa soome-ugri rahvaste esindajaid – püüti hoida eemal Eesti, Ungari ja Soome delegaatidest, kes olid majutatud eri linnaservadesse. Hantõ-Mansiiski elanikud aga ei saanud kolmest kongressipäevast kahel üldse tulla kongressikeskuse ligidale.
Provokatiivne rahvamuusika
Kui aga meie inimesed läksid linna peale ja mängisid vaimustunud kohalikele venelastele torupilli, siis keelasid militsionäärid neil selle ära. Väideti, et rahvamuusika võivat põhjustada eestlaste peksa saamise. Ning ühes õues istusid hambuni relvis eriüksusemehed, peas kiivrid ja käes kilbid, valmis rahutusi maha suruma. Huvitav, mis soome-ugri rahva esindajad saabusid kongressile, et teistele “pasunasse anda”? Igatahes oli iga kongressil osalenu turvamiseks kohal kolm miilitsatöötajat.
Kurb, et hantide-manside unikaalsed karupeied koos kohalikele lastele nädal aega kestnud rahvakultuurilise koolitusega olid peidetud linna veerde tühermaale. Nii kaugele, et linnaelanikel ja kongressi külastajatel oli raskusi paiga leidmisega. “Ma ei tea, miks nii tehti,” nukrutses üks ettevõtmise eestvedaja, Moskva venelanna, kelle elu sisuks on põhjarahvaste harimine.
Kui säärase suhtumise taustal alustati kongressil laimukõnet külla tulnute aadressil, oli president Ilvese lahkumine ainuvõimalik ja ainuõige samm. Niimoodi külalistega ei käituta.
Mul on kõigi Hantõ-Mansiiski ringkonna ja linna elanike ees sügavalt häbi, et sellised asjad said juhtuda ja et pean neist kirjutama. Hääd inimesed mis tahes rahvusest, andke andeks, et asjad lörri läksid. Siiski usun, et kõik üksnes positiivsed kontaktid kohaliku lihtrahvaga viisid meie üksteisemõistmist edasi. Paljud meist hakkasid kõigest hoolimata armastama Siberit ja sealseid vapraid väärikaid inimesi.
