Tiit Made: koalitsiooni kooshoidmise nimel on reform olnud sunnitud ettevõtjaid ahistama ning soostuma tavakodanike massilise trahvimisega
Pole kerge ülesanne teha kokkuvõtet Taavi Rõivase teise valitsuse esimesest ametisoleku aastast.
Tahaks olla positiivne ja tuua välja valitsuse saavutused Eesti Vabariigi ja tema elanike sotsiaal-majandusliku heaolu silmapaistvaks tõstmiseks. On saadud häid riigivalitsemise kogemusi, mida mitmetel uutel valitsejatel nappis. Esiletõstmist väärib mitte eriti kokkulangevate ideoloogilise ja majanduspoliitilise arusaamistega erakondadest koostatud valitsuskoalitsiooni kooshoidmine. Seda vaatamata arvamusliidritest sotsioloogide, politoloogide, astroloogide ja teiste kinnitustele, et valitsus kukub. Teoreetiliselt on tõesti raske uskuda, et luik-haug-vähk valitsus kaua koos püsib.
Seda, et mis majanduselu arendajad on sotsiaaldemokraadid, kes ei oma erilist ettekujutust kuidas raha riigieelarvesse laekub, kuid maksumaksja raha jagamiseks on neil rikkalikult ettepanekuid. Või isamaalased, kellel maa jalge all põleb, kannatavad ideede puuduse all ja astuvad eeslavale münhausenlike ettepanekutega. Reformaatoritel on aga käed seotud. Valitsuskoalitsiooni kooshoidmise nimel on nad olnud sunnitud ettevõtjaid ahistama ning soostuma tavakodanike massilise trahvimisega. Ma ei pole päris hästi aru saanud, kas oravaparteilaste mainele tuli ikka kasuks rahvusliku lennukompanii ja normaalse Saaremaa praamiühenduse likvideerimine.
Aega ja vaeva on kulunud oma lojaalsuse demonstreerimiseks Euroopa ühtses peres. Tean, et eestlastel on geenides olla valitsejatele lojaalne. Nii oli see mõisnike ajal, oli tsaari võimu all olles, oli Pätsi diktatuuri omaks võttes ja venelaste okupatsiooni aastatel Kremli korraldustele kuuletudes. Nüüd ollakse mõnusaks ja kiiduväärseks alluvaks Brüsseli isandatele. Ega see pole kerge ülesanne suurte ja võimsate tahtmisega arvestada ja ka täiesti vastuvõetamatute korralduste naeratuste saatel tänulik täitmine. Ebamugav on vaid kõike seda jama rahvale selgitada.
Rõivase valitsuse tegemistes domineerib tahe juhtida üldsuse tähelepanu kõrvale mitte kõige paremini toimivast majandusest. Seda suudeti hästi ja osavalt teha tolle „voodikaaslase” või kooselu seadusega. Või mis pealkiri sellel Euroopas genereeritud lollil dokumendil oligi?
Palju energiat on kulunud pagulastele. Vaeva on nähtud Brüsseli saamatuse õigustamiseks pagulastetulva ära hoida. Teema on ebameeldiv ja rahvale vastuvõtmatu. Euroopa käsu pealesurumisega on mindud lausa kurjaks ja süüdistatud seda osa rahvast, kes on uute võõramaalaste vastuvõtmise vastu, aga neid on suures ülekaalus, et nad dramatiseerivad asju üle.
Kuid palun arvestada sellega, et eestlastel on taas geenides vastumeelsus mistahes pagulaste vastu. Siin on juba mitusada tuhat inimest, keda rohkem kui poole sajandi jooksul pole õnnestunud eesti ühiskonda sulatada. Eestlased kardava ja mitte põhjendamatult, et nagu kujunes olukord slaavi stalinlik-hruštšovlik-brežnevlike pagulastega, kes meie keelt ja kultuuri millekski ei pea ja omi õigusi nõuavad, et saabuv uus seltskond paneb meid viis korda päevas palvetama, allutab oma toitumisharjumustele, sunnib koraani pähe õppima nagu omal ajal pidime õppima Marxi „Kapitaliga” ja võtavad samm-sammult oma kontrollin alla meie majanduse ja teenindussüsteemi, mõjutavad kultuuri ja hakkavad kontrollima inimestevahelisi suhteid. Minge Malmösse ja vaadake, kuidas see Rootsi riigis välja näeb.
Välispoliitika alal on meelde jäänud sündmused Eston Kohveriga. Ma ei hakka siinkohal arvama, et kas see oli ühe luuraja ebaõnnestumine või hoopis ettenägelik vahelejäämine Eesti-Vene piiril. Samas, kõik sai ju ometi toimuda täpselt nii nagu Venemaa tahtis. Kuid ka meil oli omakasu. Senised valitsused polnud eriti vaeva näinud Eesti-Vene piiri kontrolli alla saamisega ja seda juba rohkem kui 20 aasta jooksul. Rõivase valitsus asus tõesti tegutsema ja seda tuleb tunnustada. Ka ilma piirilepinguta, millest suurt kasu Eestile ei tõuse, asuti piiri välja ehitama ja see on hea.
Kokkuvõttes läheb aga Eestil ikkagi hästi. Tänu eelkõige tema tublidele inimestele, eelkõige ettevõtjatele, kelle poolt makstud maksudel ja palkadel riik püsib ja kelle tegutsemise tulemusel valitsus saab omi lubadusi täita ja riigiametnikele palka maksta. Võiks öelda, et Taavi Rõivase valitsus on olnud tubli, et oluliselt pole Eesti majanduskliimat selliseks kujundatud, et valdav osa ettevõtjaid oleks Panamasse plehku pannud. Olen optimist ja arvan, et midagi hullu ei juhtu ka järgmise kolme aasta jooksul.
