Tõnismäe reaalkooli ajalooõpetaja: „kommunismiohvritest” rääkimine on ühepoolne ja ebaloogiline

Ajalugu on pidev protsess ja kõik katsed värvida selle üks või teine lehekülg kindlat värvi on tihti rohmakad.

Ma ei tee avastust, kui ütlen, et tihti pühendatakse mälestusmärke mitte niivõrd möödunud sündmustele ja inimestele kui praegusele poliitilisele olukorrale. Eriti keeruline lugu on n-ö vaakumi täitmiseks püstitatud obeliskidega.

Maarjamäe memoriaali omaaegne ideoloogiline sõnum oli ähmane. Memoriaal projekteeriti nõukoguliku haardega, aga tema mõte ei olnud linlastele kuigi arusaadav. Nüüd otsustati rõhuasutusi parandada, aga tulemus on veidi imelik.

Kõigepealt, ärgem ajagem mõisteid segi. Kommunism kui ideoloogia, välja arvatud selle tees katkematust klassivõitlusest kui ühiskondliku arengu vahendist, ei kohustanud alustama võitlust teisitimõtlejatega. Marx ja Engels ei kutsunud ju oma kuulsas „Kommunistliku partei manifestis” üles kodanlasi veristama ja poliitiliselt ebalojaalseid inimesi deporteerima (küll aga kuulutasid Marx ja Engels, et kommunistide „eesmärgid on saavutatavad ainult kogu senise ühiskonnakorra vägivaldse kukutamisega” – toim).