Toomas Alatalu analüüs: kuidas suhtuda president Ilvese välispoliitikasse?
Paraku läks nii, et kauaoodatud liikmelisus käes, sattusime koos oma uute liitlaste ja sõpradega juba 3-4 aasta pärast majandus- ja rahanduskriisi, mida esialgu „toetasid“ kaugele (Afganistan, Iraak) jäävad sõjad. Ent siis jäigastus järsult Venemaa poliitika, tuli pronksiöö ja sõda Gruusias ning pärast hetkelist hingetõmbepausi (2009-2010) sukeldus maailm revolutsioonide, kodusõdade, ususõdade, interventsioonide, vallutus- ja hübriidsõdade aega, kus on ta ka praegu. Kaasa arvatud ka Eesti Vabariik oma poliitikute ja nende suupruukimistega. See on kontekst, mida tuleb paratamatult arvesse võtta midagi riikide-rahvaste vahelises suhtluses hinnata üritades või üritamata jättes.
Mõistagi olid suurriikide poliitikud esimesed, kes hakkasid oma tegelike ehk nn ametlikes paberites kirjasolevast erinevate arvamuste teatavakstegemiseks kasutama „eraelulisi“ blogisid. Kuna n-ö isiklikuks tarbimiseks mõeldud poolkinnine allikas muutus avalikuks, hakati sellele peatselt eelistama sootuks lühemaid ja hästi treitud sõnumeid, millede ainuke eesmärk oligi levida ja sel moel midagi või kedagi mõjutada. Sõnum ise on paratamatult sõnumitegija nägu, ent kui on tegu valitud isikutega, siis eks peegelda kellegi sõnum samuti tema valijaskonda ja instituuti, keda ta esindab.
Toomas Hendrik Ilvese ütlemiste ja säutsude puhul tasub siiski teha vahet, kas seda ütles välisminister (1996-1998, 1999-2002), riigikogulane ja Euroopa Parlamendi liige (2002-2006) või president Ilves (aastast 2006). Alati käepärast olev hinnang lõunanaabrite aadressil on näiteks pärit ajast, mil kõik kolm riiki alles rühkisid Euroopa Liidu ja NATO suunas ning Ilves oli ikkagi alles äsja naasnud Baltikumi.
Sootuks teine kategooria on Eesti suures poliitikas kaasalöömise ja viimaste aastakümnete teravaima kriisi ajal tehtud president Ilvese avaldused, mis on teatud ringkondades negatiivse tähelepanu alla sattunud. Sõna „teatud“ on siin omal kohal, kui meenutada, et ajalehes The Times mainiti nelja riiki, aga numbrit öeldust (suursaadiku väljakutsumine jne) üritas teha vaid üks valitsus.
Pealegi oli sama riigi liider samal päeval Moskvas, kus ilmselt Eesti presidendi „korralekutsumisest“ ka juttu oli. Igal juhul ruttas Vene Riigiduuma esimees Narõškin kaks päeva hiljem teda külastanud teise suurriigi – Prantsusmaa parlamendidelegatsioonile ütlema koguni seda, et „Balti riigid põevad alaväärsuskompleksi.“ Panin nüüd küll mitu erinevat ja erikohas toimunud tegevust ühte loogilisse ritta, ent – Narõškini sõnu Prantsusmaa delegatsioonile saab ju ka võtta eraldi sündmusena ja meie sihiliku solvamisena.
Ent on`s meil mõtet täna, kus käivad suured geopoliitilised ümbermängimised (Ukraina rebib end otsustavalt Venemaast lahti ja liitub Euroopa väärtusi ajava poliitikaga), millega on haaratud nii kogu Euroopa Liit kui ka Venemaa oma liitlastega, solvuda iga Venemaa ametiisiku (enne Narõškinit sai pika Eesti, Läti ja Leedu vastase tiraadiga maha ka Riigiduuma väliskomisjoni esimees Aleksei Pushkov) sõnade peale!?
Targem on aduda, et oleme suurte omavahelistes mõõduvõtmistes kõigest propagandistlik lisamaterjal – Narõškin ei heida prantslastele ette seda, mis prantslaste poolt on nüüd jäänud tegemata, vaid annab sellest kaudselt märku eestlaste-lätlaste-leedulaste tegemist mainides! Nii see suurte poliitika – näiteid väikestelt, aga n-ö tähelepanu all olevatelt väikestelt noppides - on alati käinud ja käib ka edasi. Kui praegu üldse midagi teha, siis – arvestades rahvusvaheliste pingete jätkumist – on targem säärastele rünnakutele reageerida minimaalselt. Reageerida tuleb, sest rindejoon on ühine, ent pigem kord kui mitu korda.
