Üksildase uitajamõtisklused 125.

Meie austatud presidendi Lennart Meri vabariigi aastapäevale pühendatud kõnest kumas läbi praegushetke suurim filosoofiline küsimus: mida teha, et rahvas valimiste päeval õige valiku teeks? Probleem on sügav ja kummitab mitte ainult meie parlamentaarse vabariigi presidenti, vaid ka paljusid teisi vähem või enam tarmukaid päid Eestis. Ka mind.

Kuid kas ei peaks me siinkohal luubi alla võtma kogu eesti rahva nii, nagu seda tegi suur mõtleja La Rochefoucauld oma rahva puhul kolmsada aastat tagasi?

On olemas samapalju erinevate karakteritega eestlasi kui erinevaid loomi ja eestlased käituvad omavahel nii, nagu käituvad erinevad loomad omakeskis. Kui paljud eestlased elatuvad süütute olendite higist, vaevast ja verest! Ühed sarnanevad tiigritega, kes ikka tusased ja kurjad, teised jälle lõvidega, kes erinevad tiigritest vaid teatud välise ülluse poolest. On hunte, kes murravad jäägitult maha terve lambakarja ega halasta kellelegi. On rebaseid, kes aina kavaldavad ja elatuvad pettusest. On karuotte, kes muidu naljakad ja lahked, kuid eales ei tea, millal neid kartma peab.

Palju võib leida sarnasust eestlaste ja koerte vahel. Need ründavad oma liigi esindajaid ja saadavad jahil seda, kelle pajuki peal nad on. Ühed järgivad peremeest, teised valvavad maja. Hurdad ei karda midagi, nad on tublid sõjamehed, julged ja väärikad. Dogid paljastavad hambaid; neid peetakse ainu-üksi hirmuäratava urina pärast. Leidub veidi enam või veidi vähem kasulikke koeraliike; nemad lihtsalt hauguvad.

Meie hulgas kohtab sageli ahve ja pärdikuid; seesugused lõbustavad meid kentsaka käitumisega, nad kargavad ringi, teevad grimasse, aga ikka ja alati ka pahandust. Kohtab ka eestlasi-paabulinde, kes küll nägusad, kuid hääl on neil kriiskav ja nad laastavad oma pesi.

Paljud eestlased sarnanevad lindudega, kel ilus hääl ja sulestik. Eriti torkavad silma papagoid, kes aina kordavad ühte ja sama ega mõtle eales sellele, millest nad vatravad. Kui paljud eestlased sarnanevad harakate ja varestega, kes sõpruse katte all teie tagant aina varastavad! Paljud röövlinnud toituvad raipest. Väga paljud rahumeelsed olendid pannakse nahka teiste poolt.

Kas te olete jälginud kassi, saba maas, pilk tardunud varitsemas saaki, ikka salatseja, eba-truu, siis aga lööb nurru teie jala vastas? Kindlasti olete kohanud meie hulgas rästikuid, kelle hambas on küll mürki, kuid üldkokkuvõttes on nad looduses ikkagi vajalikud. Meie keskel on suurel hulgal ämblikke, kärbseid, lutikaid ja kirpe; neist on palju tüli ja paksu pahandust. Nii mõnigi on sama kole kui kärnkonn; arvatakse, et nemad on need kõige hullemad, aga oma vähese mürgiga hävitavad nad kahjureid ega tee halba. On ka öökulle, kes pelgavad valgust. Ja väga palju loomi, kes elu säästmiseks elavad maa all. Kui palju eestlasi rügavad nagu hobused kõiksugu tööd teha ja keda vanaduspäevil ei vaja enam keegi! Kui palju härgi näeme ööl ja päeval vankri või saha ees toomaks rikkust tollele, kes neid ikestab! Kui palju siristajaid laulu saatel päevi surnuks löömas, kartlikke jäneseid, küülikuid, kes kohkuvad ja rahunevad ühe hetkega; sigu, kes tuhnivad mustuses ja magavad poris; kodustatud parte, kes reedavad omasarnaseid meelitades neid võrku; ronki ja raisakulle, kes söövad teiste surnud loomade liha!

Ehk olete märganud rändlinde, kes reisivad ühest maailma nurgast teise ületades surmaohte, et aga leida pelgupaika? Kui palju pääsukesi ilusa ilma ootel, maipõrnikaid, kel pole mõistuseraasukestki, liblikaid, kes lendavad vastu tulele, mis neid põletab! Kui palju eestlasi sarnaneb mesilastele, kes peavad lugu juhist ning kelle toimingud on reegli- ja sihipärased!

Nad valmistavad mett, mis toiduks neile endile, kuid ka maiuspalaks teistele. Kui palju on sipelgaid, kelle tarmukus ja töökus kindlustavad äraelamise! Kui palju krokodille, kes teesklevad kurbust, et nahka panna need, kes end pisaratest heldida lasid! Kui palju ikestatud loomi, kes ei teadvusta endale enne parlamendivalimisi oma jõudu!

Kõik need karakterid olid esindatud 17. sajandi Euroopas, kõik need karakterid on esindatud ka tänapäeva Eestis. Keda valid, minu rahvas? On see tiiger, lõvi, hunt, rebane, karu, pärdik, paabulind, papagoi, harakas, sipelgas või mesilane? Seda otsustad sina, valija, ise. Ja ühelgi inimesel, kaasa arvatud ka minul, parlamentaarse vabariigi presidendil, ükskõik kui õpetatud ja targad me ka pole, ei ole paslik sinu otsust sulle nina alla hõõruma hakata.