Harald Peebu akadeemia
””Mitte midagi teha, selleks et teha midagi,” näis olevat professor Harald Peebu üks juhtmotiive,”
iseloomustas professor Jüri Talvet suure hispaania kirjaniku Graciàni maksiimi appi võttes oma kunagist kolleegi tema 70. sünniaastapäeva auks teisipäeval korraldatud koosviibimisel Tartu Kirjanduse majas.
1950-ndate lõpust mitut eesti kirjandusuurijate ja -õpetajate põlvkonda harinud Harald Peep (26.03.1931–8.10.1998) oli tõesti värvikas isik, kelle lahkumine ülikoolist, nagu ka Paul Ariste ja Juri Lotmani lahkumised tähistavad eesti akadeemilises elus ühe ereda peatüki lõppu. Seda kinnitavad nii Peebu sõbrad, kolleegid kui ka õpilased.
JULGE POISS. Peebust viis aastat vanem koolivend, kirjandusteadlane ja kirjanik Heino Puhvel hindas kolleegis haruldast piiritunnetust. ”Ta oli julge poiss, et valis uurimiseks 1920. aastate kirjanduse, kuid ta aimas ka täpselt, kui kaugele võib minna,” tunnistab Puhvel. Peebu elutöö kirjandusprofessori ja uurijana jäi nõukogude aega, mis nõudis oma erialale pühendunud inimeselt hoopis teistsugust häälestust.
Kuid sõjaväelase peres sündinud ja meheks kasvanud Peebule näis olevat olemuseltki juba võõras likerdamine. Rüütellik enesekindlus ja -väärikus, oma autoriteedi tunnetus paistsid läbi nii ta sõnadest kui ka tegudest. Peep ehitas üles oma õpetlase strateegia metodoloogilisele järjekindlusele, mille keskmes seisis kirjandus kui esteetiline väärtus ja ajalugu kui protsess. ”See lõi põhja kaitsmaks oma kirjandust,” kirjutab Harald Peebu üks lähedasemaid sõpru ja õpilasi Peeter Olesk äsja postuumselt ilmunud Peebu artiklikogumiku ”Nii et suled lendavad” järelsõnas.
Peebu tulek õppejõuks tundus kui ilmutus, on öelnud oma kursusekaaslase kohta Maie Kalda. ”Just professionaalsus oli see, mille üliõpilased Harald Peebu pedagoogi-isikus kohe ära tundsid,” kommenteerib Kalda. Peep pani üliõpilasi iseseisvalt teooriaraamatuid lugema originaalis, ta oskas juhendada, selgeks teha, mis on teaduslik töö, selle kultuur ja tehnika. Täna tunduks see kõik elementaarne, kuid 1950.–60. aastatel tähendas selline nõue juba iseenesest dissidentlust. Olesk ongi kutsunud Peepu ”kolmandat moodi dissidendiks”.
PEEP LASKIS ENDA LÄHEDALE VÄGA VÄHE INIMESI. Seltskonnast küll lugu pidav – ta oli särav kõne- ja laulumees –, säilitas ta suhtlemisel üliõpilaste ja kolleegidega ometi selget distantsi.
Peep oli neid akadeemilisi administraatoreid, kes ei hoolinud formaalsustest või püüdis neid igati pehmendada. Talvet räägib sellega seoses loo, kuidas germaani filoloogia kateedrist Peebu juhatatava kateedri koosseisu arvatud Gustav Liiv (Peebu alluvuses on töötanud ka üksvahe Juri Lotman) pani imeks, et maailmakirjanduse kateedris ei tehta midagi. Ei tehtudki midagi formaalset. Peep oskas lugu pidada akadeemilisest vabadusest ja selle vabaduse teostamiseks vajalikust ajast.
”Iga kirjandusteadlane vajab aega, et särada,” kinnitab Heino Puhvel. Ja Harald Peebu akadeemias oli see normiks.
