Pisike on põnev, pealkirjastas teatrikriitik Kadi Herkül löövalt oma positiivse programmi üleeilses Eesti Päevalehes. Kadi Herkül ütleb, et päev-päevalt on tal riigiteatris üha tungivamalt igav. Ta kirjutab, et kunst kipub sündima väljaspool teatrimaju.
Väike on võluv, kiidab Kadi. Humanitaarinstituudi õppelaval sündinud "Väikeste tragöödiate" ajel. Ja udib eilses Ekspressis Draamateatri "Kalmistuklubi".
Kirevus on tore
Ma ei taha Kadi Herküli õigusele vastu vaielda. Küll aga hoiaksin vahet. Oma õigusena.
Lihtsalt. Inimesed on erinevad, ka teatripublik, isegi kriitikud. Tüübilt, olemiselt, maitselt, põhimõtteliselt. Lihtsalt. On neid, kelle jaoks õige von Krahli Teatri baari tolmusel pööningul teatris käia, on neid, kes eelistavad Draamateatri plüüsi ja lühtreid. Ei salga oma teatrieelistuste konservatiivsust, eelistan vana rituaalsemat. Pigem siis juba konservatiivsust konservatiivsuse pärast kui alternatiivsust alternatiivsuse pärast. Traditsioonilist teatriruumi! Mis lubab distantsi. Vahemaad, nii otses kui ka ülekantud tähenduses. Selget piiri. Lava ja saali, elu ja teatri, mängu ja mängu vahel. Arusaadavuse huvides üks puustpunane võrdlus: Pedajase "Punjaba potitehasele" eelistasin tema "Tagasitulekut isa juurde". Naturalismuse sees olemisele, parajal kaugusel pilti lavakarbist. Seda, et päris savi pritsib ja päris vesi lendab, on muidugi ka tore vaadata. Vahelduseks.
Publikut on igasugust. On neid, kellele meeldib, et neid ka aktiivselt mängu haaratakse, kättpidi lavale tiritakse. Mind see "oht" ei võlu. (Ehk kui klassikult lauset laenata: "Mina kohe kar-rdan niisuguseid asju.") Ka ei võlu mind võimalus haista kõigi meeltega läbi grimmi näitleja näole imbuvat higi. Mulle ei meeldi tunne, et näitleja piletiraha eest endast viimase välja väänab. Eks ole subjektiivne eelarvamus seegi, aga millegipärast pean seda alternatiivse amatöörluse tunnuseks. Vabakutselisust iga hinna eest on minul kurb ja piinlik vaadata.
Tähte ei saa katsuda, aga natuke täht võiks ju näitleja pisikeses eesti kultuuriruumis ju olla. Kui elus mitte, siis vähemalt lavalgi.
Piinlik ja kurb
"Piinlik ja kurb," avaldab Kadi Herkül ajalehe kaudu kaastunnet "Ita Everi ja Aarne üksküla mastaapi näitlejatele". Ita Everi rollidega on see muretsev kriitikujutt kaasas käinud vist juba 1972. aastast "Kolmest õest" peale. Mis kummaline, "mastaapseid rolle" pole olnudki, aga näe ikka on "mastaapne näitleja"!? Publiku (ja ka kriitikute) vaieldamatu lemmik.
Täna on "Kalmistuklubi", ei ole "Kolm õde". Jah, "Kalmistuklubi" ei ole ka "Lavalised segadused", see on isejutt. Kellele meeldib ema, kellele tütar. üks saab meeldida seda enam, et võrdluspilti on võtta teine. Vahelduseks on hea vaimustuda teisest. Ja need teised lihtsad tõed. Moraal on sama: probleemi pole. Kui ainult igaüks oma üles leiaks, ega vale/võõra otsa komistaks.
Siiski meeldib mulle uskuda, et rohkem on neid, kes Kadi jutu peale "Väikesid tragöödiaid" Vene tänavale kolmandale korrusele vaatama lähevad, ja vähem neid, kes "Kalmistuklubi" vaatamata jätavad.
