Maarja kuulutab teatri väega
Theatrum on endiselt truu oma vaimsusele, vastandudes argipäevasele sagimisele, ja Eestis vähetuntud Claudeli looming on kui hästi valitud relv, millega väikekodanlast torkida.
Kristliku sõnumiga näitemäng on prantslaslikult palju-sõnaline, kuid sõnad saavad lavastuses teatri väega täidetud. Tegu on lavastusega, kus rida rolle küünib vähemalt aasta lõikes parimate hulka. Lavastuse kultuurikihtide rohkus ja ere teatraalsus peaks rahuldama neidki vaatajaid, kelles religioosse metafüüsika hämarus võib tõrget tekitada.
Kullaprooviga pereteater
„Maarja kuulutamise” lavastus on nagu Claudeli näitemängki segu moodsast ja igavesest. Siin on moodsaid groteski piiril näitlejatöid ja elemente uusimatest näitlejatehnikatest, samal ajal tuletab meelde, et on olemas keskaegsed teatrižanrid, nagu miraakel ja saja aasta tagused sümbolismi harrastused, ning need on samuti Claudeli kaas-abil lavastuses koha leidnud. „Maarja kuulutamine” on mõ-nes mõttes Petersonide pereteater, peaosad said jagatud sugulaste vahel. Unikaalne nähtus, kus vastutus suur, kuid tulemus õigustab tehtut. Claudeli mõtestamise sügavus on nii suur, et ei jää ruumi allusiooni-spekulatsioonidele, kus tegelaste perekonna ja Petersonide soo kokkulangevuses väiklasi märke saaks otsida. Või on just see sügavus sündinud tänu neile kokkulangevustele?
Selles tugevas pereansamblis on kolm rolli, millel on eriline kullakraad. Lembit Petersoni näeb laval harva ja nüüdne Anne Vercorsi roll üllatab õndsust kuulutava sooja huumoriga, kus Tõnu Õnnepalu eesti keelde pandud Claudeli proosavärss näitleja suu läbi lustiga mängib. Siin on haruldast mõtteselgust, kus sõna ja lause ilu ühtib tegevuse saatusliku käiguga.
Eriline näitlejasaavutus on ka Maria ja Laura Petersoni mängitud õestepaar Violaine ja Mara, kes autori tahtel on jagatud didaktilisel moel vastanditeks. Ja seda vastandlikkust näitlejad oma tõlgenduses igati ka rõhutavad – Maria mängib helget ja Laura kiuslikku noort naist. Iseloomu rõhutatakse liikumise ja kõnemaneeriga. Seda tehakse nii julgelt ja lõpuni viidult, et didaktilise lihtsustamise asemel kerkib lavastuses publiku ette hoopis dramaatiline tõsiseltvõe-tavus.
Lavastus on sobitatud õnnestunud moel Katariina kiriku seinte vahele, mis toetavad tüki vaimset sõnumit. Madalmaade maalikunstist inspireeritud kostüümid annavad märku sellest, kui põhjalik töö oli käinud lavastuse eri elementide kallal.
Paul Claudel võib küll olla ühe suure rahva klassik, kuid tema looming ei taha kuidagi mahtuda kitsukese eesti kultuuri peateele. Küllap on tema katoliiklik sõnum võõras ja ka näitemängude vormideski palju eestlasele arusaamatut. Sestap ongi Theatrumis „Maarja kuulutamine” tehtud suure hoovõtuga, et asi lahja tulemuse tõttu häbisse ei jääks. Esietenduse lõpuks veendi publik leppima vaimult suure teistsugususega, mida tegijad kuulutasid.
Siia juurde passib öelda, et sel aastal mängitakse tükki vaid kuus korda.
„Maarja kuulutamine”
Autor: Paul Claudel
Lavastaja: Lembit Peterson
Osades: Lembit Peterson, Andri Luup, Rain Simmul, Mare Peterson, Maria Peterson, Laura Peterson jt
Theatrumi esietendus Katariina kirikus 10. novembril
