Märkmeid rahvatantsijate salaelust

Urmas Vadi „Ballettmeister” on kirjandusliku kevade soodne märk, et tänavune proosa-aasta võib tulla tunduvalt tugevam kui mullune.

Urmas Vadi romaan „Ballettmeister” on saamisloolt võrdlemisi ebahariliku taustaga, sest selle aluseks on pea kümme aastat tagasi Endlas lavale jõudnud samanimeline näidend. Kui enamasti käivad asjad pigem vastupidi – enne jutt või romaan, siis näidend –, tundub Vadi puhul kerge äraspidisus peaaegu asja juurde kuuluvat.

Lühemate vormide ja draamatekstidega juba paarikümne aasta eest tudengina alustanud Vadi sulest on viimastel aastatel hakanud regulaarselt ilmuma romaani mõõtu tekste ja see on kahtlemata hea uudis. Vadi teosed pole küll üdini ühesugused, kuid tema universumi taevakehad alluvad suurema osa ajast kohalikele loodusseadustele, mis ühel hetkel üles ütlevad ja kirjanduslikke uperpalle viskavad. Tihti on näha igapäevaseid olukordi ja inimlikke valikuid, kuhu sõidab sisse kergelt ajaloolisi teemasid või hoiakuid, ja seejärel väikest vimkat või suuremat absurdi.