See algas sõjaajal, kui ta esitas oma laule kitarriga. Enne sõda teda ei lauldud. Välja arvatud “Muinaslugu muusi-

kas”, mida ta näitas mulle 1939. aasta suvel Pärnus. “I hear little story in the music” (tema neiu kirjutas inglise keeles sõnad). Seda lauldi noorte hulgas, aga polnud ju aega, kohe tuli ”Katjuuša” sisse.

Valgre oli tehnikumi poiss. Aga seal oli tal koolivend, üks hilisem hea saksofonimängija Herbert Kulm. Raim mängis klaverit, eks nad mängisid igasuguseid pille – teate, noorte inimeste asi.

Siis tulid esimesed muusikafilmid – Raim tegi ka täpselt sellise soengu, nagu ühes filmis oli. Ta oli ilus poiss ja suur naistemees. Esimene restoran, kus ta mängima hakkas, oli Tartu maanteel – trios olid viiul, klaver ja akordion. Valgre mängis akordioni, trummi ja laulis. Ja meie läksime poisteansambliga salaja kuulama. Pugesin nurka, kui äkki tuli üks mees ja küsis, kes on kõige parem laulja. Mina vastasin, et Benjamino Gigli või midagi sellist. Aga tema vastu, et Bing Crosby.

Kas küsija oli Valgre?

Jah, ta oli siis Tiisel. 1939. aastal nimede eestistamise lainega võttis ta endale nimeks Valgre. Raim hakkaski Crosbyt järele aimama, tal oli väga lähedane tämber. Laulutunde võttis ta Helga Lipandilt, kes oli Itaalias õppinud.

Kõik oli joones, aga kõik selle võttis Venemaa – nälg, suitsetamine. Ta oli tööpataljonis – see oli nagu trahvirood. Sõbrad tõid ta sealt välja, otsisid oma varudest toitu ja tassisid korpu-sesse. Muidu oleks ta sinna ühishauda jäänud. Sõprade hulgas oli Valgre popp, laulis “Katjuušat” inglise keeles ja mängis kitarri.

Ka Venemaale minek oli naljakas. Ta mängis siis Pirital ja läks kambaga ühte korterisse viina võtma. Aga öösel rabas patrull poisse mobilisatsiooni. Teised said aknast välja, Valgre jäi kätte. Viidi Velikije Lukisse, aga pillimehed pandi sanitariks, surnuid tassima. Valgre kukkus ära. Hiljem korjas kindral Pärn nad enda juurde orkestrisse, siis polnud viga midagi.

Mis temast pärast sõda sai?

Esimest korda teda nähes küsis ta mult, ega ma ei tea, kus ta kitarr on. Ta oli Inglismaalt tellinud väga hea kitarri, aga ema müüs selle sõja ajal maha. Läksime otsima, aga pill oli juba Rootsis. Raim oli väga löödud.

Emil Laansoo kutsus meid oma orkestrisse mängima, siis toimus Valgre laulude õhtu Noorte Majas. Aga siis tulid sõb-rad ja viin. Mäletan, kuidas ta laulis ühel kontserdil lugu “Ei suutnud oodata sa mind” – pärast refrääni toetas pea lõõt-sale ja jäi orkestri vahemängu ajal tukkuma, laulma ei haka-nudki.

Venemaa võttis talt hääle. Noorte Majast läks ta Pärnusse, ja seal sai ta allakäik hoo sisse. Vahepeal mängis kuskil ülejõe kalurikõrtsis üksi lõõtsa. Ja mina ei saanud temaga enam jutule. Tal tekkis üks sõber, kes nägi välja nagu need praegused asotsiaalid. Lõõts oli Valgrel kaasas ja nii nad käisid kõrtsides mängimas. Lõõts varastati ära, siis sai kuskilt kitarri. Mängu eest tehti õlut välja, mõnikord toitu ka. Ja siis ta abiellus, üks kena tütarlaps oli Türilt – ja ikka läks kõik sama rada.

Kord läks pärast paaripäevast joomist koju, leidis sealt teise mehe. Aga Raim oli ju nõrguke, mees viskas ta trepist alla.

Paari päeva pärast, vana-aastaõhtul oli ta surnud.

Kas ei olnud kedagi, kes oleks teda vee peal hoidnud?

See poleks aidanud. Ta ütles, et kopsud on läbi, sureb niikuinii. Noorte Majas direktor Hardi Tiidus, ka vana korpuse mees, andis talle seal ühe toa elamiseks. Aga sealt ta kadus ka ära. Ja naised – need ajasid teda taga küll.

Mäletan, et olin pärast sõda mingil taastamistööl, kui näen – Raim tuleb, “Saaremaa valsi” noodileht käes. Tegin seda mitu korda ümber. Enne oli lugu minooris, aga et pidi elujaatav olema, siis tegin mažoori. Ta läks seda Merkulovi juurde pakkuma ja nii sattus see Georg Otsa kätte. Kui Georg esimest korda Soome läks, siis kirjutasid kõik sealsed ajalehed, et ”Saaremaa valsi” laulja tuli.

Mida arvate Valgre kujust filmis “Vanad armastuskirjad” ja keda tõstaksite esile tema laulude esitajana?

No filmis on ikka ilu juurde pandud, hollywoodlikuks tehtud. Aga esitajatest oli oma olemuselt kõige rohkem tema moodi Sulev Luik, kuigi mitte häälelt. Loop oli ka sinnapoole. Valter Ojakäär ütles ikka, et teiste võimaluste juures oleks Valgre Hollywoodi jõudnud ja temast tulnuks teine Gershwin.

Vahepeal oli Valgre aga päris unustatud. 50. sünniaastapäeval tehti temast esimene saade ja heliloojate liidus oli kontsert, kus laulsin koos Emil Laansoo orkestriga.

Mis ajast tema parimad laulud pärit on?

Helgemad ikka ennesõjaajast – “Muinaslugu muusikas”, “Sinilind” ja “Õige valik”. Pärast juba “Ei suutnud oodata sa mind”, “Peagi saabun tagasi su juurde” ja need naistelood “Tiiu, Tiiu”.

Kontserdid meenutavad heliloojat

Raimond Valgre 90. sünniaastapäeva puhul korraldavad mitu kontserti nii Eesti Kontsert kui ka Tallinna Filharmoonia.

Esimene Valgre-õhtu toimub juba 5. oktoobril Pärnu kontserdimajas, kus tema laule esitavad Mart Sander, Liisi Koikson, Airi Allvee, Riho Sibul, Margus Kappel, Tallinna Kammerorkester ja Modern Fox. Dirigeerib Eri Klas. Sama kava kordub 6. oktoobril Vanemuise kontserdisaalis ja 7. oktoobril Estonia kontserdisaalis.

Kuressaares esinevad 8. oktoobril Mare Väljataga, Lembit Saarsalu ja Olav Ehala ning kõlab Naissoo, Valgre, Ojakääru jt looming. ”Õnne alguse” nimeline kontsert antakse 15. oktoobril ka Valga muusikakoolis.

Teatri- ja muusikamuuseum korraldab 14. oktoobril kõigile huvilistele Raimond Valgre mälestusürituse, kus Valgre ansamblikaaslase Heino Avarsoo lesk annab muuseumi valdusse heliloojaga seotud materjale. Avarsoo kavatses enda kogutud mälestuste põhjal Valgrest raamatu kirjutada, kuid see jäi kahjuks pooleli.

Üritusele on kutsutud ka Valter Ojakäär, kes jutustab kokkupuuteist Valgrega. Kõlab muusika Valgre lemmikpillil akordionil.

Muuseumi muusikaosakonna juhataja Alo Põldmäe ütles, et muuseum kavatseb toetada heliloojast raamatu kirjutamise jätkamist. EPL

Valgre laulud on tema päevik

Valter Ojakäär

Valgre kirjutas selleks, et oma südant välja valada. Kõik mina-vormis laulud on enese elamustest. Ise kirjutas ju tekstid ka – see oli tervik. Olen ikka öelnud, et tema laulud olid ta päevik.

Ta polnud mingi luuletaja, aga omas ajas olid need väga maitsekad tekstid. Valgre ise oma populaarsust ei näinud. Kuulsad olid näiteks Arro “Kodulinn Tallinn”, Boris Kõrveri laulud olid head (aga need olid põlu all, sest teksti autor oli Gert Helbemäe, nõukogudevastane emigrant).

1948. aastal kadus raudse eesriidega seoses jazz ja ka osa Valgre laule oli keelatud. Ta elas seda väga raskelt läbi. Läänelikud lood, näiteks tangod olid keelatud. “Peagi saabun tagasi su juurde” on ju tango, aga restoranides mängisime seda ikka edasi. Jäid siis Tartu ja Narva marsid, “Hall sõdurisinel”. Enne ta surma jõudsime veel lindistada “Saaremaa valsi”. Valgre-lauljatest oli näiteks Uno Loobi enda kitarril saadetud “Läbi saju” väga hea.

Sulev Luige etendust käsin kolm korda vaatamas, aga mind rusus, et see oli liiga ühes plaanis – liiga palju Luike ja vähe Valgret.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena