Soome-ugri kongress kirjaniku pilgu läbi
Mida väiksem on rahvas, seda enam ühiskondlikke funktsioone on tema haritlasel. Kirjanikul ja teadlasel tuleb olla ka poliitikuks, ühiskonnategelane on ta ju nagunii. Nii on see ju ka meil algusaegadel olnud, alles hiljem on toimunud kutsestumine ja eraldumine, aga juba loomult agar ja avalikkuse ette pürgiv tegelane on ka meil tulistel aegadel poliitikasse sekkunud.
Pole vahest mõtet ette lugeda suurt hulka nimesid, mis juba sajandeid tagasi impeeriumi võimude ja ortodoksse kiriku armust venepäraseks on moonutatud. Nimetagem vaid meilgi tuntud mansi kirjanikku Juvan ·estalovit, hanti Jeremei Aipinit (kelle olulisim romaan “Jumalaema verisel lumel” Peeter Volkonski tõlkes ka meil paar kuud tagasi ilmus), metsaneenetsit Juri Vellat, kellest Eesti etnoloog Liivo Niglas on teinud huvitava filmi.
Olen oma Tallinna ülikooli soome-ugri kirjandusloengutel väitnud, et eenetsitel ja nganassaanidel omakeelset kirjandust ei ole. Järgmisel õppesemestril ma seda enam väita ei saa. Nii tutvustas uhketes rahvariietes nganassaani õpetajanna, kes oma rahva esindajana pidas ka nganassaanikeelse kõne plenaaristungil, raamatukogus toimunud uute raamatute esitlusel esimesi emakeelseid aabitsaid, millesse ta ise oli kirjutanud ka luuletusi ja väikesi proosapalu.
On ju paljude rahvaste kirjandus saanud alguse mitte niivõrd (sageli võõraste ja rahva keelt halvasti oskavate) kirikutegelaste tõlgetest ja jutlustest, mille vaimulikud tekstid on kirjandusloo seisukohalt kahtlemata olulised, kuivõrd just lastele suunatud aabitsatest või talupoegadele olulistest rahvakalendritest, mis olid näiteks Vene tsaaririigis ainsaks lubatud kirjavaraks.
Ka hiljem väga suurteks hinnatud kirjanikud (näiteks komi Ivan Kuratov) said oma teoseid avaldada vaid nii, otsekui oleksid need rahvaluuletekstid. Tohtis õitseda vaid vene kirjandus (mille suuresindajad olid sageli väikerahva päritolu) ja teadus (mida väga olulisel määral kandsid baltisakslased, ja isegi kõigi teaduste isa Lomonossov oli pomoor, seega kolmveerand-soomeugrilane, millega ma aga ei taha kuidagi väita, nagu vene soost andeid olnuks kasinasti).
Nagu ikka sellistel ükskõik kui kohmakalt pompoosseks aetud kogunemistel, räägiti tribüünilt palju õõnsaid sõnu ja ega esinenud kirjanikudki sellest patust päris puhtad olnud, kuigi nende kutsumus eeldab vaba vaimu. Kiideti raha ja armulikku almust jagavat võimu, kuidas too tegevat nii palju väikerahvaste heaks (põhiliselt toimimatuid programme), kuigi omakeelset haridust pole, ja isegi seal, kus seadusesätte järgi on emakeel teiseks riigikeeleks, ei saa üheski ametiasutuses selles keeles oma asju ei suuliselt ega kirjalikult ajada.
Udmurtias, kus ilukirjandus oli teiste idasoomeugrilastega võrreldes vägevaim nii klassikaaegadel kui ka modernseim ja otsivaim praegu, tähistatakse tänavu suurejooneliselt 450 aasta juubelit “vabatahtlikust” ühinemisest Venemaaga, ehkki kõik haritud inimesed teavad, et selle “vabatahtlikkuse” käigus hävitati üle poole udmurdi rahvast. Mitmel pool (see ei käi udmurtide kohta) oli ju nii, et oma rahva reetnud ja vene vallutajate poole üle läinud tegelane kuulutati kangelaseks, vapralt vastu hakanud väepealikud aga rahva huvide reetjaks. Julged marid tähistavad oma mari vägilase päeva siiski pikka aega kestnud t‰eremissi sõdade kangelaste auks ja mälestavad nende vaprat vastuhakku sajanditetaguse nostalgia ning rahvusliku uhkusega.
Aipini hümn handi naisele
Kaua aastaid ei tohtinud väikerahvaste kirjanik isegi omakandi jõge või mäge nimetada romaanis või luuletuses oma keeles – see kuulutati natsionalismi ilminguks –, vaid pidi kasutama hiljem vene vallutajate poolt antud nimetusi. Nüüd on vähemalt selles asjas toimunud nihkeid ning näiteks eespool nimetatud Jeremei Aipin kirjutab avameelselt romaani Kazõmi sõjast, hantide ja neenetsite ülestõusust Nõukogude võimu vastu kolmekümnendatel aastatel. See põnev romaan on tõeline hümn handi naisele ja sellest vändatakse praegu filmi, mis esialgse materjali tutvustamise põhjal hinnates tõotab tulla võimas. Kuid sama sündmust käsitlev Eesti etnoloogi Art Leete tõsiteaduslik monograafia kõrvaldati meie raamatute väljapanekult.
Kõigest hoolimata võib öelda, et nende rahvaste kirjandus on elav ja huvitav, noori kirjanikke (eriti noori naisi, kelle rahvast ähvardava ohu tunne on ehk erksam kui end töösse või viinasse uputaval mehel) lisandub lausa hulgaliselt ja ilukirjandus on praegu nende rahvaste jaoks olulisim kants, mis aitab säilitada ja arendada põlisrahva emakeelt.
Arvo Valton on kirjanik, ühiskonnategelane, soome-ugri kultuuri ja kirjanduse spetsialist ning soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni president.
Soome-ugri maailmakongress
•• Soome-ugri ja samojeedi rahvaste sõltumatu esindusfoorum
•• Aitab arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuure ja keeli, edendada omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme.
•• Toimub iga nelja aasta tagant eri riigis. Esimene kongress toimus 1992. aastal Komimaa pealinnas Sõktõvkaris, järgmised 1996. aastal Ungari pealinnas Budapestis, 2000. aastal Soomes Helsingis, 2004. aastal Tallinnas ning 2008. aastal Hantõ-Mansiiskis.
•• Järgmine kongress toimub aastal 2012 Ungaris.
