Toomas Vint, tänane Tammsaare

Ajaleheteatest nägi Tammsaare, kuidas keegi õnnetu neiu oli tahtnud ennast kärbsepaberitega mürgitada ja mis sellest lõpuks sündis. 1996. aasta Õhtulehest ammutas Toomas Vint aga ainest oma novellikolmiku jaoks, mis sai k.a välja antud kogumiku “Õnneliku lõpuga lood” keskmeks.

##Nimetaksin raamatut jõuliseks etteasteks, tituleerin seda ka vaimustavaks. Tegemist on lühilooketiga, mida kirjandusteadlased uurivad kindlasti veel mitukümmend aastat takkajärele. Vint kasutab Faulknerist peale tuntud erinevate vaatepunktide võtet, mis krutib põnevust üles nagu vahtu kulbiga. On isegi põnevam kui Faulkneril endal.

Otseselt psühholoogilisteks võiks nimetada lugusid “Väike pede”, “Mulje rongist, mis hilineb”, “See tavaline, see nii harjumatu”, “Õnneliku lõpuga lugu” ja “Kellegi klassiõde”, teatud mööndustega ka viimast juttu. “Õnneliku lõpuga lugu” kannab apokalüptilist ja demonoloogilist iseloomu, see on enam kui õudne, karvad tõusevad lausa turri. Õuduskirjanik Karen Orlau näib nende saavutuste kõrvalt algajana. Üldse ei saa ma Toomas Vindi kiitmisel värve kokku hoida.

Jutt ajendab ka mõtisklema, kas inimese elusaatuse suunajad on ajalikus või igavikulises ilmas… Kas Peetson hukkus sellepärast, et hakkas bussipeatusest vormitult kulgeva naise järel liikuma, kuna poisikesed kellelegi õunasüdamega vastu pead viskasid? Või varitses surm teda kusagil ülal ja kargas kraesse niipea, kui ohver söandas surnuaias, sadade laipade peal ütelda, et ta ei ole Peetson? (Ja kohe ta enam ei olnudki…)

Paljusid Vindi tegelasi ühendavad kaks iseloomulikku detaili: nende rahakotist (sageli ka surmahetkel) vaatab välja terve patsahkam lillasid Jakobsoni kujutavaid rahatähti ja nad lähevad meelsasti onaneerima, kui peale tuleb ränk iha. Stiili pealt ei tohiks mingil juhul kokku hoida.

“Väike pede” kuulub teadagi siiailma ja flirtimist taldrikukeerutamisega seal ei esine. Homoseksuaalsuse kütkesse sattunud mees üritab selles taastada oma identiteedikillukesi ja produtseerida loominguliselt uusi. “Väikse pede” Elmo oli alguses täielik hetero, kuid vastumeelsus vananeva pealetükkiva kahepalgelise naise vastu muudab ta omasooiharaks. Ja mitte ainult see – tuhanded mitteteadlikud mälestuskillud, mis ei tea kust esile kerkivad, valmistavad talle ette uut (tegelikult aga juba vana ja tuntut) seksuaalidentiteeti. Lugu paistab tõelisena kaasaegsete ja paljuvaieldud psühhoteraapiateooriate valguses, mis õpetavad, et neurootilised seisundid saavad alguse lapsepõlve teatud punktist. Neuroos tiksub inimeses viitsütikuga pommina, aastad lähevad ja ühel päeval jõuab kätte plahvatushetk.

Tõepoolest, mis homo on Elmo, kui tal on laps? Keegi ei ole sünnipäraselt ja “südamepõhjas” homo, õpetab nüüdispsühhiaatria üks alustalasid dr Arthur Janov (“The Primal Scream”, 1970). Homo ollakse tema arvates vaid võõrandunud subjekti, sümbolistliku alusvundamendita Minana, lapsepõlves toimunud Suure Primaalstseeni (Esmastseeni) iseärasustest lähtuvalt. Tegelase arutlused (lk 90) on selle maailmaseletuse suurepäraseks illustratsiooniks: “See, et ta oli oma fantaasiates naise mehe vastu vahetanud, ei muuda teda ennast lõppkokkuvõttes mitte karvavõrdki.”

Kui “Õnneliku lõpuga lood” järgmise aasta alguses mingit superpreemiat ei saa, siis pole küll õigust siin ilmas.