Tulevikus võib menopaus alata 65-aastaselt
Paljude liikide keskmist eluiga arvatakse tõusvat 30 protsendi võrra, keskmisele inimesele tähendaks see võimalust elada 125-aastaseks.
Kas aastal 2025 käivad kõik 100-aastased hommikuti jooksmas?
Võib-olla siiski mitte, kuid kindlasti on neid siis palju rohkem ja nad on paremas vormis kui täna. Vähemalt need, kes elavad maailma kõige eelistatumas osas – rikastes arenenud riikides. Eluea tõus on seotud eelkõige elutingimuste paranemisega.
Kui kaugele võib elu piire lükata?
Varem oli keskmise eluea kasv tingitud imikute suremuse vähenemisest. Kuni 20. sajandi keskpaigani kasvas keskmine eluiga just laste arvelt. Alates 1950. aastatest on tõusnud täiskasvanute keskmine eluiga. Kahtlemata on sellel piirid. Kuid loomadega tehtud katsetest on selgunud, et me oleme nende piiride saavutamisest veel väga kaugel. Katsete käigus on õnnestunud paljude liikide eluiga 30 protsendi võrra pikendada. Inimese puhul tähendaks see keskmise eluea tõusu 80 aastalt 125 aastani ning maksimaalse eluea tõusu 122 aastalt 160 aastani!
Kuidas katseloomade eluiga pikendatakse?
Vähendatakse nende päevast toidukogust, s.t kalorite hulka. Juba 1930. aastatest on teada, et kui roti toidukogust 30–40 protsendi võrra vähendada (loomulikult alatoitumust vältides), võib see looma eluiga kuni poole võrra pikendada. Pikka aega seisid need andmed kasutult. Alles 1990. aastate alguse arenev geneetika hakkas vananemise bioloogia vastu uuesti huvi tundma. Katsed on näidanud, et hiired, äädikakärbsed, ussike
Caenorhabtitis elegans ja isegi pärmiseened elavad kauem, kui muuta nende toitumist, teatud harjumusi või geene.
Kas katsete tulemusi võiks ka inimeste peal rakendada?
Tõenäoliselt küll. Sellel võivad olla paremadki tulemused kui lihtsalt vananemise edasilükkamine. Katseloomade puhul ei pikenenud ainult eluiga, kauem püsis ka noorus ja viljakus Inimeste puhul võiks luua sama efektiga ravimeid, mis muudaks ainevahetust või võimet keskkonna kahjulikele mõjudele vastu panna. Menopaus võiks siis saabuda alles 65-aastaselt, vanadusega seotud hädad 100-aastaselt.
See tähendab, et nooreks jäämiseks tuleks rohtu võtta?
Meditsiin on üks võimalikke vahendeid, kuid võib otsustada ka eluviiside muutmise kasuks. See on nagu ülekaalu puhul: sellest vabanemiseks võib paremini toituda või ravimeid tarvitada. Ühest küljest on tegu isikliku otsusega, teisalt tõstatab meditsiiniline sekkumine võrdsuse ja ühiskondliku vastutuse küsimuse.
Praeguse majandusseisu puhul on lihtsam uusi ravimeid välja mõelda kui köögiviljade hinda alandada. Seetõttu on meil üleravimise risk. Kui minevikku vaadata, siis nii mõnedki toitu (nt selle hügieeninõudeid) puudutavad soovitused on juba meditsiinivaldkonna piiridest väljunud. Samamoodi lisanduvad tasapisi meie igapäevaellu eluea pikendamiseks mõeldud ravimid ja harjumused.
Planeedil elab järjest rohkem vanu inimesi. Kuidas see meie elu mõjutab?
Hea tervisega 100-aastane on alati nõrgem kui 20-aastane täiskasvanu. Peamine küsimus on vanade ühiskonda sulatamine. Rakud meie kehas elavad kauem ja paremini, kui nad omavahel head koostööd teevad. Samamoodi mõjutab meie elukvaliteeti sotsiaalne side. Mitte keegi ei tunne end hästi, kui ta on üksi või unustatud.
Kõrge eaga seotud probleemid, eelkõige invaliidsus, jäävad ikka samaks, olenemata sellest, kui vanaks me elame.
Kas surematus jääbki müüdiks? Kas võib ette kujutada 150-aastast inimest?
Surematus on äärmiselt suhteline. Samu geene kandvast mesilasemunast võib tulla tööline, kes elab kaks kuud, või mesilasema, kes elab kümme aastat. Miks hiired elavad keskmiselt kaks aastat ja mõned papagoid sada? Teame vaid seda, et looduses võib eluiga tohutult varieeruda. Elusolend ei ole masin, mille iga sõltub osade töökindlusest. Organism laguneb, muutub ja taastub pidevalt.
Kõigi nende tuhandete geenide hulgas, millest meie organism koosneb, on mõned, mis on teatud eluperioodil (kasvamise ja sigimise ajal) kasulikud, ning mõned, mis on saatuslikud (vananemine). Järjest rohkem on näha, et seda tasakaalu on võimalik muuta. Kes teab, võib-olla suudame kunagi nihutada surma piiri üle 200 aasta.1
Kirjutis ilmus 29. jaanuari Le Monde’is. Autor Catherine Vincent.
Keskmine eluiga tõuseb
1750. aastal elasid prantslased keskmiselt 25-aastaseks, 1900. aastal 48-aastaseks.
Maailma keskmine eluiga on praegu 64,3 aastat (meestel 62,7 ja naistel 66 aastat).
Jaapanis on keskmine eluiga 82, Prantsusmaal 80, USA-s 75, Eestis 71, Türgis 70, Elevandiluurannikul 45 ja Sierra Leones 38 aastat.
Aastaks 2050 peaks üle 60-aastaseid inimesi olema kaks miljardit. Nende osakaal rahvastikust moodustaks siis 22 protsenti (praegu 10 protsenti).
