Andrus Kivirähk: Tõbised ja terved

 (174)
Andrus Kivirähk
Andrus KivirähkFoto: Vallo Kruuser

Mul ei olnud võimalik minna Eino Baskini matustele, seega vaatasin hiljem netist fotosid tema ärasaatmisest Estonia kontserdisaalis. Ja nägin Savisaart. Maestroga hüvasti jätmas, lähedastele kaastunnet avaldamas, kõnet pidamas.

Korraga, eemal teda tavaliselt ümbritsevatest erakondlikest sortsikestest ja puukidest, keset kenasid ja viisakaid inimesi, tundus ka sõpra leinav Savisaar sümpaatne ja inimlik. Mõtlesin veel, et näe, peakski ehk vanahärrat sagedamini korralikku seltskonda tooma, see oleks talle väike vaheldus. Pealegi tuleks kindlasti ka tema vaimsele tervisele kasuks, kui ta aeg-ajalt enda loodud isolatsioonist pääseks ja normaalsete inimestega suhtleks.

Ja siis tuli haigus. Aga haigused ja kannatused muudavad nende ohvri meile alati lähedasemaks, inimlikku kaastunnet äratavaks. Sellest on kirjutanud juba isevalitsejate hingeelu hästi tundnud Shakespeare. Oma tütart pagendusse saatev kuningas Lear ja hull vanake tormisel nõmmel äratavad meis absoluutselt vastupidiseid emotsioone. Võimutäiust nautiv ja türannina käituv Richard II samanimelise näidendi esimeses vaatuses ning troonilt tõugatud ja salamõrtsukaid ootav vang viimases oleksid otsekui kaks eri isikut. Isegi deemonlikule Richard III-le võime kaasa tunda, kui ta kõigist hüljatud ja kõigest ilma jäänud meeleheitel mehena Bosworthi väljal hobuse eest poolt kuningriiki pakub.

Olnuks ju imelik, kui Mart Laar oleks hakanud moodustama ühist valitsust seniste võimumeeste, Väljase, Rüütli ja Toomega.

Hoolimata sellest, et ka paljud Savisaare teod ja valikud on olnud pehmelt öeldes vastuvõetamatud ning poliitikas olen ma soovinud edu ikka tema vastastele, pole mingit kahtlust, et selles võitluses, mida ta praegu peab, hoian ma talle kõvasti pöialt.

Kuid selge on ka see, et Eesti poliitikas seisavad ees suured muutused. Keskerakonna kindel ja hermeetiliselt suletud kants vabiseb suurpuhastuse ootuses. Esialgu ei juleta küll veel sellest kõva häälega rääkida, situatsioon on alles nii uus ja harjumatu. Päris naljakas oleks ette kujutada, mis saaks siis, kui näiteks Taavi Rõivas siiski otsustaks Keskerakonna koalitsioonikõnelustele kutsuda. Ilmselt juhtuks nii, nagu seitsme kitsetalle loos, kus uksele koputamist kuuldes määgisid kõik ehmunud tallekesed kooris:

„Ema pole kodus! Meie lahti ei tee!”

Seega võib enam-vähem kindlalt väita, et sünnib järjekordne kolmikliit Reformierakonna juhtimisel. Et Vabaerakond laua tagant minema kupatati, on loogiline. Nende sõnum ju laias laastus selles seisneski, et asju tuleks ajada teisiti kui seni kombeks. Aga seda „senist”, millest Vabaerakonna valijatel siiber oli, kehastabki ennekõike oravate valitsus. Vabaerakond oli kui 1992. aasta Isamaaliit, mis nõudis luuaga platsi puhtaks löömist – olnuks ju imelik, kui Mart Laar oleks tollal hakanud moodustama ühist valitsust seniste võimumeeste Väljase, Rüütli ja Toomega.

Aga loodame, et mingid muudatused siiski tulevad, mitte ei marsita võidurõõmsal ilmel „kindlalt edasi”. Olukord on ju küllaltki soodus selleks, et nii sotsid kui ka IRL võiksid koalitsioonileppe kübarast võimalikult rasvased jänesed välja tõmmata.

Ernesaks