Eero Epner: kurjus on end paljastanud. Üleöö tehti naistearstist mõrvar, ametnikust reetur, geist pederast
Õhk on Eestis paks – hirmust ja hirmutamisest, ähvardustest ja vabandustest, lootusest ja lootusetusest. Ometi pole esialgu õhus mitte ühtegi märki, et EKRE stiil nende uusi võimupartnereid segaks. Ülevoolavus ja uue ajastu alguse kuulutamine saab pigem hoogu juurde. Dramaturg Eero Epner (40) on varem olnud osaline meeskonnas, kes on meie poliitika eelmisi sauruseid – Edgar Savisaart ja Reformierakonda – kujundlikult paljastanud ja kirjeldanud. Samas võtmes püüab ta näidata loodava valitsuse silmaklappe ja maneere ning tõstab nende mõistmiseks sõnadega peegli nende ette.
Räägitakse, et EKRE valitsusse saamine muutis ühiskonna vihast pulbitsevaks ja hüsteeriliseks. Ometi oli samasugune viha ja hüsteeria ajal, mil Edgar Savisaar valitses pealinna või Reformierakond riiki. Kõik see lõppes ühel hetkel – tõsi, enne kui Savisaare või Reformierakonna valitsemisaeg. Mis on nüüd teisiti?
Teisiti on see, et võim on muutunud ühiskonna suhtes vägivalla teostamise vahendiks ja väljunud poliitilisest sfäärist. Võim on alati mingil määral vägivaldne, see ongi üks võimu instrumente (kuigi seda vägivaldsust tajutakse sageli loomulikuna). Kuid nüüd istub meil valitsuses poliitiline jõud, mille tuumaks ei ole mitte debatt, vaid otseste ähvarduste lugematud alatoonid ja nende sihik pole suunatud teistele parteidele, vaid teatud ühiskonnagruppidele. Naistearstidest näitlejateni, õpetajatest politseinikeni, ametnikest ettevõtjateni, rääkimata eri vähemustest, keda on defineeritud kui Eesti arengu pidureid. Tere, tare. Ja see vägivald pole enam poliitiline, vaid palju üldisem, kuna vaenlast ei määra enam tema poliitilised tõekspidamised, vaid tema igapäevane töö, sooline või seksuaalne identiteet, kuuluvus mõnda rühma. Küsimus ei ole selles, et töö või sugu ei oleks poliitilised − on ikka −, kuid hoopis teine küsimus on, kas mõni poliitiline jõud ja eriti valitsuses olev jõud määratleb neid vaenlastena. Sa oled naistearst ja järgmisel hetkel mõrvar, hommikul ametnik ja õhtul reetur, täna gei ja homme pederast. Ja seda kõike ei kutsu enam ka tagasi. See on juba juhtunud. Ja varem seda ei olnud.
Või näed sa, et nüüd provotseeritakse inimesi ja ajakirjandust teadlikumalt?
Ma ei nimetaks tömbi kruvikeerajaga munade purustamist eriliseks teadlikkuseks ega ka strateegiaks, see määriks strateegia õilsat nime. Jah, muidugi on provotseerimist ja ühiskondlikust tähelepanust toitumist – nagu meil koolis oli viiendas klassis üks poiss, kellele meeldis oma ninast tatti koukida ja seda kõigile näidata, elavnedes iga kord, kui talle vuih! öeldi. Kas sellepärast tasub neid just geeniusteks nimetada? Ma ei ole kindel.
Paraku ei ole selliste aktsioonide kõige hullem tagajärg mitte oma tatiga meie ühise ruumi määrimine, vaid see, et me ei märka enam nende valijate tegelikke muresid ja hirme. EKRE võib olla vihapartei, aga neile antud hääled ei olnud viha-, vaid protestihääled, ning kui EKRE-ga tuleb tõesti võidelda, siis nende valijatega mitte mingil juhul. EKRE suurim ebaõnnestumine on ebaõnnestumine mitte liberastidevastases võitluses, vaid oma valijate huvide reetmine. Nad on juba praegu kompromiteerinud terve hulga nn konservatiivse tiiva õigustatud küsimusi, millest paljudele olen ka näiteks ise valmis alla kirjutama. EKRE teeb võimatuks esitada nendesamade inimeste küsimusi, keda nad justkui peaksid esindama, aga selle asemel läheb kogu aur väljamõeldud pagulaste vastu võitlemisele.
Äkki ei tohiks ajakirjandus provokatsioonidega kaasa minna ning peaks kõik välkideed ja hinnangud „surnuks vaikima”?
Ei tea, väga kahtlane on siin üldkehtivaid reegleid välja muneda. Aga ma kardan, et retoorika jõudu nähakse endiselt liiga vähe, püütakse isegi pisendada. Retoorika justkui ei võrduks teoga – noh, ütles midagi, las ütles, liigume edasi, ärme jääme „stiili” kinni. Ent kui me ei usu, et sõnad suudavad vormida reaalsust, panna meid lootma või kartma, tekitada mõtteid või tundeid, õhutada või mitte õhutada, siis miks on meil üldse keel? Keel ei ole selleks, et kirjeldada asju nii, nagu nad on, vaid keel loobki asju − ja kogu aeg uuesti. Ei ole võimalik eitada sõnumite tähtsust ja öelda, et koalitsioonilepingus peade veeremist ei olegi, täitsa normull. Justkui leping oleks reaalne ja sõnad ebareaalsed. Seetõttu ei saa ma ka aru, kui öeldakse, et ei maksa rääkida maailma lõpust (keegi ei räägigi, aga see selleks), sest teod on alles ees ja me ei tea, mida uus valitsus tegema hakkab. Ei saa kuidagi nõus olla, sest nõnda väidetakse, et senised sõnad ei ole juba loonud üht teatud uut reaalsust ehk siiamaani justkui ei olegi midagi tehtud. Enamgi veel, nende sõnade põhjal justkui ei saa ega tohi teha otsuseid võimaliku tuleviku kohta. Mille põhjal siis mõelda tulevikust kui mitte sõnade põhjal, millega on tulevikku kirjeldatud? Mida me peame kogu aeg ootama, enne kui öelda lubatakse, ilma et hüsteerikuks nimetataks?
Kurjus on end juba ammu paljastanud, nüüd tuleb iga päev peale infot ebakompetentsusest. Täiskasvanud mehed ajavad rahulikult täielikku kapsast suust välja, isegi ühe uksega 1985. aasta Volkswagen Golf suudaks riigi kaugemale viia kui nemad − ja endiselt olevat kusagil müstiline „hall ala”, võtame rahulikult, tasa-tasa. Isegi kui meile tunduvad nende sõnumid lapsikud, ebareaalsed, lällavad ja nii edasi, siis ei saa võtta „mõistliku inimese” üleolevat positsiooni ja nendega mitte tegeleda – sussutada, mitte tähele panna. Paraku need sõnad looritavad hulga inimeste tegelikke muresid ja mõjuvad – muudavad, kujundavad juba praegu kusagil kedagi ja midagi. Ma ei ole veel näinud, et nad oleksid midagi paremaks kujundanud.
Tajud sa, et peale viha ja hüsteeria on ühiskonda tekkinud hirm? Kas vabadus mõelda ja öelda võib asenduda vaikimise ja kartmisega?
Jah, on küll. Juba on ka konkreetseid näiteid, kuidas inimesed on otsustanud vaikida või ei julge teha poliitilisi sõnavõtte, sest kardavad... midagi. Alles täna kuulsin näiteks suurettevõtjatest, kes on hakanud oma suud kinni nõeluma. Enesetsensuur on võimu jaoks kõige tõhusam tööriist, sest inimene tsenseerib ennast ise ja võimu käed on justkui puhtad − mis te hüsteeritsete, me pole midagi teinud, inimene ise otsustas! Seda on tänases Eestis küll ja kui see ei ole ühiskonna halva tervise märk, siis ma ei tea, mis on.
Kas sina kardad?
Ei, sest esiteks olen ma privilegeeritud. Hea näide on käesolev intervjuu: tähtis ajaleht esitab küsimusi, mul tasub ainult limpsida rohelist teed ja ajada sooja õhku välja. Teie lahkelt annate ja mina võtan moraalse majaka absurdse ja patroneeriva positsiooni. Ometi on nende küsimuste ainus põhjus see, et ma olin kunagi mutrike riiklikult kinni makstud teatris, mis oli võib-olla aeg-ajalt silmatorkav ja kus töötasid kuulsad näitlejad. Mul on olemas platvorm, kust rääkida. Enam-vähem kõigil nn kultuuriinimestel on. Pruugib vaid midagi juhtuda, kui juba oleme ajalehtedes. Ent milline platvorm on naistearstil? Mida peaks tegema alama astme ametnik, et teie temaga ühendust võtaksite? Kultuuriväljal on tajuda väikest kergendust, et EKRE ei saanud kultuuriministeeriumi ning lehes esitletakse saavutuse pähe sõnavabaduse säilimist. Kuid see pole mingi võit, kuna ülejäänud ühiskond, mida nad ründavad, on endiselt kaitsetu. Kuidas tekitada hääletutele platvormid? Kuidas anda rääkimisvõimalus neile, kel seda võimalust ei ole, kelleni sõnavabadus enam ei jõua?
Teiseks ei ole minu hirmud eriti tõsiselt võetavad, aga EKRE valijate hirmud on. Maapiirkondade üksindus ja mahajäetus, töökohtade ebakindlus, maailma turbulentsed muutused, millega on keeruline toime tulla, on pärisinimeste reaalsed probleemid. Kuna EKRE ise nendega ei tegele, vaid pühendab oma kuldvõtmekese püksiaugumaagia üldrahvalikule arutelule, siis tuleb kõigil teistel nende hirmudega tegeleda. Ja siin ei piisa heast kommunikatsioonist, laulupeost või Eesti eduloo lõputust ülekordamisest. Puuduvat meditsiinipunkti või kadunud töökohta ei too tagasi üleskutse olla ühtne või kellegi üle patroneerimine, et ta ei loe Economisti ega ole värgiga kursis. Olen ka ise seda teinud ja teen ka selle intervjuuga. Ent EKRE vägivaldsuse ja õõnespuidulaadse kõmina tagant kumavad siiski väga haprad inimesed, nende kontuurid tuleks üles leida. Kuidas, ma ei tea. Aga usk, et seda saaks teha sotsiaalmeedia või meedia kaudu, on paraku üpris väike. Hiljuti lugesin üht väga head sotsiaalantropoloogide tehtud uuringut, kus nad intervjueerisid paljusid EKRE valijaid − sündis hoopis teistsugune pilt kui tavaliselt, aga seda tänu vahetule isiklikule kokkupuutele.
Kuhu ja kui kaugele vastasseis võib areneda, kui üks pool eirab fakte ja kõike seda, mis on meid üldse niikaugele, teistest Ida-Euroopa riikidest edukamaks viinud?
Ma oleksin ettevaatlik argumendiga „me oleme jõudnud ju nii kaugele”. See kõlab umbes nii, nagu meeleheitel vanemad küsiksid oma teismeliselt pojalt, miks ta õnnelik ei ole, kui emmel ja issil on ometi hea töökoht, uus Tesla ja igal laupäeval garaaži taga grilliõhtu kolleegidega. Neil võibki olla hästi, aga igal inimesel on siiski erinevad vajadused. Väikese rahvana oleme me väga altid igasugusteks müüdikonstruktsioonideks ning jah, terve hulk fakte toetab väiteid, et meil on elu nagu lill − ja eks ta suuresti ongi, eriti võrreldes paleoliitikumiga. Ent argimüütide halb omadus on see, et nad saavad mingi pseudoreligioosse mõõtme, mis asub justkui väljaspool kriitika piire. Olgu Skype või laulupidu, mõlemad on justkui puutumatud ja nende taha ei tohi vaadata. Ometi viib nende tagant terve jäljerida inimesteni, keda mingi müüt ei puuduta, ja neid ei saa süüdistada mütoloogiliste väidete eiramises.
Tänane mure on seetõttu pigem see, et me ei märka neid inimesi, kuna EKRE on võtnud nende esindaja rolli, aga teeb seda nii räpakalt, vägivaldselt ning viimastel nädalatel ka küündimatult ja ignorantselt, et koos EKRE-ga kipume vaiba alla pühkima ka tema valijaid. Need kaks ei võrdu.
Samuti on EKRE täielikult looritanud veel terve hulga inimeste arvamuse, kes neid küll ei vali, aga kelle arvates ei ole samuti „kõik hästi”. Meenutagem riigikogu ees olnud kliimanoori: nende huvidest laseb uus koalitsioonileping kaarega üle ning kui meedias ilmus artikkel liikumise Rootsi eestvedajast, võttis autor vaevaks üle kümne korra mainida, et tal on Aspergeri sündroom. Jah, on. Selge. Kas seetõttu tegelikult kõrbed ei laiene ja põhjavesi ei reostu?
Viimased valimised viisid meid uude ajajärku. Kas see on sinu jaoks pigem stabiilse Eesti lõpp või reaktsioonilise Eesti algus?
Kui Eestisse saabus esimene väikeste lastega pagulasperekond, ütles Mart Helme, et nüüd algas Eesti islamiseerimine. Noh, ei alanud. Apokalüptiline mobiliseerimine toimis seejuures kenasti − ega Noa poleks ka kõiki oma laevale saanud, kui ta ei oleks öelnud, et veeuputus on tulemas. Aga võib-olla hoiduda sellistest dramaatilistest väljenditest nagu „millegi lõpp” või „millegi algus”? Kõige muu hulgas jätab see eksliku mulje, nagu poleks meil selle vastu midagi teha. Midagi algas, midagi lõppes, meie asi on lihtsalt kaasa loksuda. Ma siiski usun, et kõigil inimestel on säilinud võime mõjutada sündmuste käekäiku. Ühiskond ei toimi ainult meediaväljal või riigikogus ning isegi suured epohhid koosnevad miljonitest detailidest, mida teeme meie, mitte ei tehta meie eest.
Miks me ei suuda leppida demokraatliku valikuga?
Miks me peaksime? Demokraatia ei tähenda minu teada kriitika puudumist. Kui enda pihta suunatud kriitikat tõlgendada kellegi vandenõu, amööbide kiirituse või jumal teab millena ning rünnata kriitikat kui säärast (ja seda on teinud kõik Eesti parteid), siis ma ei oska seda kuidagi teistmoodi nimetada kui argpükslikkuseks. Tulevane koalitsioon on kahtlemata demokraatlik ja seaduslik. Ent kui demokraatliku valiku tulemusel sündinud tulemust ei tohi kritiseerida, siis on hoopis see enam-vähem sama mittedemokraatlik kui meie tulevase siseministri jampsimine reptiilide globaalsest vandenõust, kus miljonid tegelevad iga päev nende erakonna Rapla sektsiooni õõnestamisega.
Viimasel ajal on letti toodud ka argument „meid on nii vähe, ärge lõhestage ühiskonda”. Aga lõhe on, jääb ja süveneb. Jüri Ratasele meeldib iseloomustada ennast riigimehena, ometi otsustas ta töövõiduna panna koalitsioonilepingusse selle, et kahe aasta pärast hakkame taas kollektiivselt jahvatama selle üle, kas Mart Haber ja Taivo Piller võivad olla kooselus või abielus. See oleks justkui meie kõigi asi ja enamgi veel: terve Eesti tulevik sõltub Mardist ja Taivost. Millegipärast on tunne, et tulevane rahvahääletus vähemuste õiguste üle ei aita küll ühiskonnas mitte midagi lappida. Aga palju edu Jüri Ratasele sellel riigimehelikkuse eksamil, sest siiani pole need tal just liiga hästi läinud. Eks paljud on valitud, aga vähesed on kutsutud, kui parafraseerida piiblit.
Samas ei suuda ma päriselt näha võimalust, et lõhet ei oleks. Igas ühiskonnas on lõhed ja las nad olla, nende meeleheitlik kokkumätsimine – ükskõik kas seda teevad populistid või kena kommunikatsioon – tekitab... küsimusi. Muidugi on suure osa lõhest tekitanud valed, jampsimine ja muu säärane, kuid selle kõige all on paljude inimeste reaalsed hirmud ja mured. Neid kokku mätsides me neid enam ei näe − ja siis on tuksis. Kui lõhedel lasta olla nähtaval, siis saab nendega ka tegeleda. Muidugi, kogu see sõnakasutus „meie tegeleme” ja „nende probleemidega” on sügavalt häiriv.
Mis saab Eestist edasi?
Midagi halba – kui seda küsitakse minusuguste keskealiste meeste käest. Siin me oleme, kaks privilegeeritud ja suhteliselt suvalist 40+ pässi, ja räägime tulevikust hirmunud toonil, sest nii meie ise kui ka teised meiesugused on oleviku suhteliselt tuksi keeranud. Ise ajasime untsu, ise kukkusime muretsema, ise proovime justkui ka lappida. Isegi üldjuhul võõrsõnadega kimpus Jaak Madison ütleks siinkohal, et see on absurd. Juba ammu oleks pidanud nii riigis kui ka kõikvõimalikes institutsioonides (sh meedias) loovutama suure osa võimu meist noorematele.
Ma tean, et viimastel aastatel on küll olnud moes neid alandada. Alles möödunud nädalal tehti järjekordne avaldus, et nn Instagrami-põlvkonnal polevat moraali, väiteid ja mida kõike veel. On küll. Kõige muu hulgas on neil asjadele ka teine perspektiiv – olles palju tundlikumad näiteks hierarhiate, vägivalla ja kliimamuutuse suhtes. Võib-olla ma eksin, aga selle kolmiku püssirohujäljed on ka meie põlvkonna sõrmedel ja ma ei näe, et me tahaksime, oskaksime või suudaksime sellega tegeleda. Üksikisiku tasandil küll, aga see pole põlvkondlik hoiak. Mida varem võimestatakse meist nooremaid, seda parem. Kuni seda ei juhtu, loen edasi näiteks Anette Parksepa ja Hele-Mai Viiksaare vaimukaid ja teravaid tviite. Sotsiaalmeedial on paljude halbade omaduste kõrval õnneks ka võime anda hääl neile ja nende põlvkonnakaaslastele. Aga paraku on sotsiaalmeedia suuresti võimu simulatsioon, mitte reaalne võim.
