Ivo Uukkivi: solvumine ja solvamine on meil veres, aga see ei vii kuhugi

„Hoidke alati pisikest rõõmu südame vasakus vatsakeses ja väikest naeru paremas vatsakeses,” ütleb näitleja Ivo Uukkivi vastuseks LP küsimusele: mis on elus kõige tähtsam?

Kas tänapäeval on punki? On seda mässu ja mässumeelsust praegu üldse vaja?

Tänapäeval tundub, et iga nurga peal keegi mässab. Inimesed mässavad kommentaariumides ja sotsiaalmeedias, mässavad üksteise vastu. Erakonnad mässavad üksteise vastu. Inimese sees käib hirmus mäsu. Kõik mässavad. Tänapäeva teisitimõtlejad on need, kes selle hulluse läbi näevad ega lase end kaasa tõmmata. Mõtlevad teisiti. Leiavad tõe enda seest.

Kas pole nii, et punkar on elu lõpuni punkar? Või pole see mingist vanusest enam sobiv?

Oleme ju elu lõpuni need, kes oleme. Nimeta, kuidas tahad. Aga kes me oleme? Kas mingist vanusest on sobiv mitte inimene olla?

President ütles hiljuti, et tal on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv. Oli lapsepõlv Nõukogude Eestis helge või pigem mitte?

Millega võrreldes? Minu lapsepõlves oli kõike. Päike paistis, vahel sadas vihma, ragistasin metsas, mängisime indiaanlasi. Sain nutta ja naerda. Vahel müristas ja lõi välku. Seda ma kartsin. Kartsin ka õhuhäire sireeni lasteaia katusel, seda katsetati tihtipeale, et kas ikka töötab. Alati kartsin siis, et nüüd kohe tulevad pomme sülgavad lennukid. Teisest maailmasõjast oli möödas umbes 25 aastat.