Kui kõikjal oli Lenin
Sel nädalal sirvisin nõukaaja novembrikuiseid ajalehti. Uurisin, kuidas oktoobripühi tähistati. Mida sügavamale nõukaaega kaevusin, seda laiemaks läks muie ja seda rohkem avanesid mu enda mälukummuti ammu kinni unustatud sahtlid. Kogu see Lenini-kraam tuli meelde. Meenus, et esimesse klassi minnes tervitas mind kooliaula seinal hõbedane Lenin. Ja mingi tähtpäeva puhul pähe tuubitud poeem või laul rääkis ikka Leninist. Ja tema tsitaadid. Õppida, õppida, õppida, eks ole. Lenin piilus majaseintel ja seisis puuslikuna Lenini puiesteel. Sõpruse kinosaalis rippus ukse kohal Iljitši surematu lause ja linnahall oli Lenini-nimeline palee. Tema profiiliga rahatäht oli taskus ja kirjamark ümbrikul. Aga ei mäleta, et keegi oleks ohjeldamatut Lenini-värki tõsiselt võtnud. Oligi selline imelik (kurb)mäng.
