Kui see on ühiskondlik kriis, kas me selles tahaksimegi elada?

Iga järjekordse kirgi kütva vastasseisu puhul tundub ikka, et kunagi pole asi olnud nii tõsine kui praegu. Hiljem on paljusid põhimõttelisi kokkupõrkeid aga isegi raske meenutada.

Pean oma vanaemaga aeg-ajalt maha huvitavaid vaidlusi. „Küll on praegu ikka hirmsad ajad,” tunneb ta raadiost kuuldud uudiste tõttu muret oma lapselapselaste saatuse pärast. Vahel saan tast täiesti aru ja siis ei saa kohe üldse. Sünnib küll koledaid asju, terroristid õhivad end, ajavad teisi alla, muutuv maailm paneb näljased massid liikuma, Vladimir Putini kamarilja piiri taga haub kes teab mida, aga... Sina ju elasid üle vapsid, vaikiva ajastu, okupatsiooni, küüditamise, pommitamise, sakslased, isa arreteerimise, juutidest eakaaslaste tapmise, pommitamise, pommitamise, pommitamise, venelaste naasmise, küüditamise, Stalini – millise kriteeriumi järgi on praegune aeg hirmus?

„Kunagi pole nii olnud ja nüüd jälle!” võttis inimeste mälutunnetuse oma surematu irooniaga kokku Venemaa kadunud peaminister Viktor Tšernomõrdin. On vist üldinimlik, et kriis, millega parasjagu silmitsi seistakse, tundub alati rängem kui minevik, mida mälu laseb helgemana paista.