Merle Palmiste: mulle meeldiks, kui keegi ütleks, et armastab mind sellisena, nagu olen

Päriselus mõnd rolli mängida on viimane asi, mida Merle Palmiste näitlejana teha viitsib. Võtke mind sellisena, nagu olen!

Möödunud laupäeval esietendus Ugala teatris lavastus „Krdi loll lind”, milles mängib üht peaosa Merle Palmiste. Tema jaoks on see omamoodi taaskohtumine Tšehhovi „Kajakaga”. 27 aastat on möödunud sellest, kui Elmo Nüganen kutsus ta Niina rolli. Nüüd on laval „Kajaka” remake, mille lavastaja on Taago Tubin. Kui lavakooli 19-aastane tudeng mängis algajat näitlejannat, siis 46-aastane Merle on diiva, tuntud näitlejanna Emma (ehk Tšehhovi Arkadina) rollis.

Reaalsust ja teatrimaailma segamini ajada ei saa, ent eks teine peegeldab ikka esimest. Kui loen näidendit, siis paradoksaalsel kombel tundub, et Merle Palmistest loo tegemiseks ei ole tarvis näidendist sugugi kaugele minna. Terve elu nagu peopesal. Või siis mitte. Vestleme veidi enne esietendust Ugala väikeses saalis, ent sellele eelneb käik katusele. Lihtsalt sel majal on tore katus. Varem oli sinna jõudmiseks vaja lava kohal üksjagu turnida, pärast teatri renoveerimist viib sinna lift.

„Oot, siin kuskil käisime ju omal ajal Ugala naistega päevitamas, aga kus täpselt…” meenutab Merle. Katus on täis redeleid ja ronimist, mis nii mõnegi kõhedaks võtaksid. Uurin, kas Merle kõrgust ei karda. Ta raputab pead ja turnib juba järgmisse kohta. Silmi kissitades võib tuules lehviva hommikumantliga Merlet kajakaks pidada küll.