Talvemasendus ohustab kõiki eestlasi
Ma olen alati muumitrolle kadestanud. Nad söövad enne talve algust kõhu kuuseokkaid täis ja jäävad seejärel talveunne, et kevadel ärgata alles siis, kui esimesed lumikellukesed õitsevad. Ma arvan, et kirjanik Tove Jansson, kes muumitrollid lõi ja sellise lahenduse peale tuli, oli talve üleelamise küsimuse peale tõsiselt mõelnud. Võimalik, et soomerootsi kirjanik oleks ka ise hea meelega kasutanud võimalust pime talveaeg maha magada.
Mina vajun lössi igal aastal umbes novembris, kui puud on raagu jäänud, ilm hall ning päevad lühikesed ja hämarad. Ma jään uniseks ja ei jaksa ega viitsi eriti midagi teha. Detsembris on mu unevajadus suvega võrreldes kasvanud kahe-kolme tunni võrra ja lõunauinak, mille tegemine ei tuleks juunikuus pähegi, on pea iga päeva kohustuslik osa. Kodused tööd võtavad rohkem aega kui muidu. Tööl olen väsinud ja aeglane. Söögiisu kasvab ja peamiselt käivad mõtted rasvase ja tugeva toidu suunas. Mõistagi hakkab kerkima ka kehakaal. Liikuda ei taha, sest väljas on pime ja sopane. Tuju on alatasa kehvapoolne.