Kristlased otsivad reegleid oma usu rahumeelsemaks levitamiseks

 (19)

Misjonäride liigne agressiivsus sundis kirikuid usukuulutamise reeglites kokku leppima.

Misjonäribuum arengumaades, mida on sageli vedanud Ühendriikide evangelistid ja nelipühilased, on tekitanud kohati konflikte kristluse ja elanikkonna enamuse usu vahel, olgu selleks siis islam, hinduism või budism.

Üliagaraid jutlustajaid süü-distatakse humanitaarabi sidumises ristimisega ja kohalike uskude solvamises. Kristlikud vähemused, kes elasid enne nüüdset misjonäribuumi rahus, tunnevad tagasilööke, kuna kahtlused kasvavad kõigi ristiusuliste suhtes.

Möödunud nädalal kohtusid Genfis maailma suurima religiooni eri harude esindajad, arutamaks reegleid, mis peaks piirama agressiivsete evangelistide tegutsemist ja kinnitama teistele religioonidele, et kristlikud aktivistid ei ole lihtsalt nende lambukesi varastamas.

Kristlike liidrite kohtumine oli osa pingutustest, et koostada 2009. aastaks tegutsemisjuhised usu kuulutamiseks ja leida tasakaalu, et usku ka edaspidi levitada, kuid diskrediteerimata kristlust ja tekitamata vaenulikkust teistes religioonides.

Abievangelism

Kohtumisele kogunes ebaharilikult üalju erinevaid kristlasi, nii roomakatoliiklasi kui ka WCC liikmeid ning Maailma Evangeelse Alliansi ja nelipühilaste juhte. WCC ühendab peamiselt protestante, anglikaane ja õige-usklikke.

Viimase kümnendi jooksul on misjonäritöö tekitanud pingeid mitmes maailma piirkonnas, kõige rohkem aga Aafrikas, Lõuna-Aasias ja muslimimaailmas. Mõnes India osariigis on hindu natsionalistid  surunud läbi usupööramise vastased seadused, takistamaks misjonäridel meelitamast meelehea ja pististe pakkumisega vaeseid inimesi, et neid ristida. Sri Lankal on budistlikud rahvuslased samuti nõudnud sarnaseid seadusi, seni küll tulemuseta.

N-ö abievangelism – õnnetuseohvrite aitamine, kui nad kristlasteks pöörduvad – ajas tsunamijärgse Indoneesia sedavõrd närvi, et Jakarta takistas ühel USA evangeelsel rühmal orvuks jäänud muslimite paigutamist kristlaste kodudesse.

Tsunamijärgse abi andmine Indoneesiale näitas, et mitte ainult kristlased ei kasutanud abi teist sihti silmas pidades. Radikaalsed islamirühmitused ilmusid välja peamiselt muslimitega asustatud Acehi provintsis.