Valimiste vahelisel perioodil kipub kodanik ununema
Ilmuvad nad ju ukse taha just vahetult enne valimisi ja siis on neil rahvast vägagi vaja. Kus olete, kallid poliitikud, kui rahval on, mida öelda? Keerate selja ja oma võimupositsiooni ära kasutades naeruvääristate rahva soove.
Põhiliselt lausega „Raha ei ole“ (selle asemel, et hinnata ümber eelarveprioriteedid), kuni selleni välja, et hakatakse julgemaid kodanikke sildistama ja nende jalgealust õõnestama, miks muidu nii paljud hirmust vaikivad.
Ei tohi ise mõelda, ammugi ei tohi välja öelda. Paljud, kes päevapoliitikast täielikult kõrval, ilmselt ei tajugi neid murekohti ning sedastavad, et ei ole see eluke Eestis hull, vaadake, mis toimub Somaalias, Süürias või Venemaal.
Ütlejal on ilmselgelt õigus, sest nendesse kohtadesse me vaevalt tahaksime ümber asuda. Kuid kas me rahvana peame leppima sellega, et kui me selgelt näeme valesid käike oma valitud esindajate poolt, ei tohi me sõna sekka öelda ja plakatiga valitsushoone juures seismine on pigem eestlasele mittekohane totter ajaraisk?
Purskkaev on vajalikum kui tuleohutus
Viimasel ajal räägime tihti prioriteetidest Tallinnas, mis on justkui laiemale avalikkusele selged, kuid ainult mitte neile, kes pumba juures. Kampaaniat Raha Lastele, mis seab kahtluse alla, kas Tallinna TV on tõepoolest olulisem investeeringukoht kui varisevad ja tuleohutusnõuetele mitte vastavad lasteaiad, on veetud juba alates käesoleva aasta märtsikuust.
Ometi ei ole kuskilt näha, et omavalitsust rahvaalgatus kõigutaks. Nemad on oma mandaadi 2009. aastal saanud ja nende jaoks on hoopis 4000 mässava kodaniku arvamus piisk meres, mitte lasteaedadele 120 000 euro eraldamine olukorras, kus vajadus Tallinna Haridusameti haldusosakonna juhataja sõnul on hoopis 9 miljoni euro ringis aasta kohta (vt “Savisaar: lasteaedade remondiraha pole “tilgake meres”” (05.10.2011, Delfi)).
Samal ajal, kui ehitatakse 890 000 euro eest Harju mäele purskkaev, planeeritakse munitsipaalgolfiväljakut, peetakse miljonite eurode eest ülal võimsat meediauputust (üleriigiline telekanal, üleriigiline pealinnaleht, linnaosalehed), trükitakse linnakassast 25 000 euro eest (ca 1/5 132 lasteaiale eraldatud lisapiskust) e-valimiste vastast raamatut, ei ole lasteaedadele raha kuskilt võtta. Aga ehk seepärast, et Yana Toom ütles märtsikuus, et pole nende lasteaedade olukord midagi nii nutune?
Või ehk seepärast pole lisaraha vaja, et Taavi Aas ütles ju selge sõnaga TTV peatoimetajale Mart Ummelasele, et lasteaedadega on kõik normis? Paar nädalat pärast öeldut varises Tallinna Poska lasteaia fassaad... Kes kontrollib kohalike omavalitsuste raha sihtotstarbelist kasutamist, esitab noodi, kui rohkem raha on kulunud vabatahtlikult võetud ülesannetele kui seadusest tulenevate kohustuste täitmisele? Tundub, et mitte keegi. See jääb vaid linnakodanike õlgadele.
Liising on olulisem kui väärtused ühiskonnas
Kui Tallinna lasteaiakohtade puudus ja varisevad lasteaiad on vaid Tallinna mure, siis riiklik mure on õpetajate töö väärtustamine ja nende töötasu vastavus tehtud töötundidega.
Prioriteetidest ja sellest, et need tuleks ehk ümber vaadata, räägivad 7. oktoobri Õpetajate Lehes kommunikatsioonispetsialistid Janek Mäggi ja ka Kaja Tampere. On õige öelda, et küsimus ei olegi sageli mitte rahanumbrites, vaid selles, millised on otsustajate prioriteedid ja millised sõnumid saadetakse ühiskonnale. Samal ajal kui haridusminister raiub, et raha õpetajate palgatõusuks pole, tõusevad riigikogulaste palgad ja nendega seotud kuluhüvitised.
Arusaadav, et seadusest tulenevalt ei saa päevapealt muuta seda palgatõusu olematuks. Kuid mõelgem korraks rahva õiglustunde peale: olukorras, kus inimeste jaoks ei ole masu kaugeltki läbi, tullakse ots otsaga kokku, töötuid on endiselt palju ja päästjate-politseinike, õpetajate ning meditsiinitöötajate palgateemad on jätkuvalt õhus, saab üks valitud seltskond nautida piiramatuid hüvesid.
Kui palju inimesi saab lisaks palgale veel tööandjalt raha auto liisimiseks, lõpututeks taksosõitudeks või tuttavatega kohvitamiseks? Kuluhüvitis just seesugune hämar palgalisa näib olevat. Diplomaatilisteks suheteks, esinduskuludeks on loomulik saada hüvitist, kuid miks ei suuda üle 3000 euro palka saav riigikogu liige endale oma palgaraha eest autot liisida, jääb ilmselt enamikule inimestele mõistatuseks.
Kui kuluhüvitise otstarve oleks selgemalt määratud, kui selle sisse jääks teatud kogus bensiini, teatud kogus kohviraha kohtumisteks, teatud kogus telefoniarvete jaoks, oleks see hüvitise liik ilmselt ka tavainimesele mõistetav. Sest tavalisele inimesele kehtivad tööl just seesugused limiidid, miks peaks valitutel asjad teisiti käima?
Populisti tempel otsaette
Kõrvutades nüüd neid kaht eelnevat teemat, oleks mõlemal juhul võimalik öelda, et kes on vastu sellisel moel ülalpeetavale TTV-le või kes on vastu sellisel moel kasutatavatele kuluhüvitistele, on populistid.
Nii lihtne on see silt otsaette riputada ja teema päevakorrast maha võtta. „Miks te vastandate teemasid, miks te vastandate lasteaedu ja televisiooni, miks kuluhüvitisi ja õpetajate palku? Ega ometi televisiooniraha ei päästa neid 132 lasteaeda, ega õpetajad palju rikkamaks saa, kui kuluhüvitised kaotada“ – ütlevad poliitikutest sõnaseadjad.
Võib ju näida, et tegemist on vastandamisega, kuid küsimus on hoopis selles, mis on tähtis, millised on väärtushinnangud. Kas me väärtustame õpetajaametit ja head haridust, kas me väärtustame turvalist keskkonda, kas me väärtustame lapsi ja nende heaolu? Otsused on poliitilise tahte taga, nii linnas kui riigis. Raha hulk on üks – poliitikud on need, kes otsustavad, KUHU seda raha kulutada. Mis on tähtis, mis mitte.
