Edukad noorkergejõustiklased ei suuda hiljem oma tulemusi korrata
Võistkondliku edu lootused saavad olla seda suuremad, mida täpsemalt analüüsime senist tegevust, suudame kujutlusvõimet tulevikuvisiooni kaasata ja tarku plaane ka ellu viia. Analüüs eeldab ka seniste vigade tunnistamist, nende põhjuste väljaselgitamist ja võimalike kordumiste vältimist. Muutmata senist, ei saa loota paremat homset.
Täiskasvanute spordi tase on otseselt sõltuv eelnenust, tavaliselt treeningute kvaliteedist noorteklassis. Kui noort on juhendatud perspektiivitundega ja targalt, arenevad pidevalt ka tema tulemused. Arengu tempo võib olla aastate jooksul erinev, kuid siiski pidev.
Viimaste kümnendite statistika kinnitab, et kergejõustiklaste parimate tulemuste aastad on nihkunud edasi, vähemalt 22.–23. eluaastasse. Statistika kinnitab sedagi, et noorte tiitlivõistlustel edukad Eesti naiskergejõustiklased pole hiljem suutnud oma tulemusi korrata. Veelgi enam, oma parimates aastates ollakse kas taandarengus või traumeeritud. Probleem on ajakirjanduses mitmel korral ka arutlusel olnud, kuid põhjusteni pole jõutud, kummalisel kombel ei ole keegi sellest ka huvitatud olnud.
Küsimus on aga terav just meie piiratud inimressursse arvestades, rääkimata asjaosaliste emotsionaalsetest kannatustest. Meenutaksin siinkohal omaaegse kergejõustikutreenerite nõukogu esimehe Valter Kalami tulevastele treeneritele peetud loengus korduvalt rõhutatud tõdemust, et ka igal sporditulemusel on oma hind. Tark treener suudab sama tulemuse saavutada tunduvalt odavamalt, sportlast rohkem säästes. Sellega säilitab ta sportlasele rohkem tervist, arengupotentsiaali ja pikendab nende ühistöö võimalikkust.
Teadmised vs. eetika
Soome spordi suurkuju professor Lauri Pihkala hoiatas juba saja (!) aasta eest kirjutatud „Poiste spordiõpetuses”, et tippu ei jõua need, „kel rutt meeste kirja pääsemisega”.
Miks siis ei ole soovitatav kiirustada ja milles see väljendub?
Kõige lihtsamalt öeldes kopeeritakse täiskasvanute treeninguid noortespordis. Sporditeoorias nimetatakse seda arengu forsseerimiseks. Targad treenerid on loomingulised ja suutelised kasutama noortepäraseid treeningvahendeid ja -meetodeid. Täiskasvanuks saanud õpilastele saab osaks veel kasutamata meetodeid ja vahendeid, mis uute teguritena garanteerivad arengu, sest täiskasvanute treening on spetsiifilisem, teravam, meetodid intensiivsemad, raskused suuremad. Kui kõike seda kasutada noore treenimisel, annab see kaheldamatult suure efekti ja arenguimpulsi, sest noore inimese tundlik organism reageerib nn kaitseta, tulemused on muljet avaldavad.
Kes kaitseb lapsi?
Paraku suudetakse sellel tasemel tulemusi näidata vaid aasta kuni kolm. Edasi järgneb resultaadi langus, tihti vigastused, mõnikord lausa pöördumatud tervisekahjustused, spordist loobumine. Lühikese ajaga kasutati ära noore kogu bioloogiline potentsiaal, kuid saavutatud tulemus jäi kindlasti alla võimalikule maksimaalsele tulemusele. Inimene ei saanudki teada, kuhu ta oleks tarmuka treeningu korral jõudnud.
Eespool kirjeldatud stsenaarium pole kahjuks haruldane, seda juhtub ikka, kui treeneri auahnus on suurem kui ta tarkus. Tundub kummaline, kuid isegi suured teadmised ilma eetikata võivad palju rohkem kahju põhjustada kui eetilise inimese vähesed teadmised. Venemaa kergejõustiku juhtkond võttis forsseerimise pidurdamiseks vastu otsuse, et noorte tiitlivõistluste medalistide treenereid ei premeerita, ainult täiskasvanute omi.
Eelnevaga seostuvad ka legendaarse Sergei Bubka tunnustavad sõnad oma treeneri kohta: „Petrov oli väga tark treener, sest ta ei kiirustanud tulemuste saavutamisega. Paljud leiavad andeka noorsportlase ja tahavad, et ta hakkaks kohe medaleid tooma. Petrov tahtis, et mul oleks pikk karjäär. Ta ütles alati: Sergei, tahan, et sa teeksid oma parimad tulemused täiskasvanute klassis. Petrovi jaoks oli tähtis, et iga asi, mida tegime, oleks olnud tehniliselt korrektselt sooritatud.”
Muide, Euroopa sprindis ajalugu teinud prantslase Christophe Lemaitre’i treeningutesse tuli tõstekang treeningvahendina alles 18. eluaastal. Seega on tema tulemuste jätkuv areng üsna tõenäoline. Ta treener oli just pensionile minemas, kuid Christophe keeldus kodulinnast ja treenerist lahkumast ning järgnenud koostöö on osutunud üliedukaks. Kogemused on kuldaväärt ja nende väärtustamine tööandja poolt räägib tema tarkusest.
Kes kaitseb meie lapsi liiga ambitsioonikate treenerite eest? Vaja oleks, aga sellist institutsiooni pole. Nõukogude ajal olid spordikoolides õppekavad, mille täitmist kontrolliti. Praegu on iga treener justkui firmaomanik. Kui tarkust raamib eetika, on kõik korras. Aga kui ei, siis...
Teadmisest ilma oskuseta pole abi
pMeil on välja kujunenud traditsioon, et olulistest spordis esinevatest probleemidest räägitakse vaid vahetult enne järjekordset spordikongressi. Seega riskin valestardiga. Usun, et ka tulevikus on treeneriamet paljudele kutsumuseks. Loodetavasti ei pea juhendajad siiski parema koolituse ja palga pärast Eestist lahkuma. Riik treenerite koolitust kõrgkoolidelt ei telli, kuid on valmis üldteoreetilisi teadmisi andma. Seega treeneriks saamiseks on ainuvõimalik korraldada alaliitude juures koolitusi. See aga on hale vari sellest, mida kujutas endast treenerite ettevalmistus omal ajal Tartu ülikoolis.
Meenub seik oma õppejõuaegsest praktikast. Üliõpilase kontrolltöö oli kirjutatud veatult. Kuna tal praktilised oskused sellel alal puudusid, kahtlustasin mahakirjutamist. Palusin tal kirjapandust üht osa demonstreerida. Ta polnud selleks suuteline, mitte sinnapoolegi. Kuid uskusin nii teda kui ka kaasüliõpilasi, kes spikerdamist eitasid. Lihtsalt elu andis kogemuse – teadmine ilma oskuseta praktilise elukutse puhul ei toimi. Kõrgkooli ja alaliidu koostöö tõhustamiseks seisab ees väga suur töö. Aga kes peaks initsiatiivi näitama?
