Esireketi tiitlit on kandnud nii pooleteramehed kui ka tähed
Lõppeval nädalal on tennisemaailm vaiksem. Maailma esireket Rafael Nadal (Hispaania) mängib Queensis, aasta algusest kuni French Openi poolfinaalini kaotuseta püsinud Novak Djokovic (Serbia) ravib vigastust ning Roger Federer (Šveits) puhkab. Vaikus saab aga läbi juba nädala pärast, kui Wimbledonis selgitatakse aasta kolmanda suurturniiri võitja. Kuid sarnaselt French Openiga on hoopis huvitavam küsimus see, kas nüüd suudab Djokovic tõusta esireketiks. Nadali arvates jääb ta oma troonist ilma ja on vaid aja küsimus, millal serblane kõige kõrgema tipu vallutab. „Pole vaja endale illusioone teha, Djokovicist saab esinumber,” arvas Nadal juba kuu aega enne French Openit.
Djokovic oleks 25. mängija, kes ATP iganädalaste arvutiedetabelite ajajärgul on liidriks tõusnud. Ilus saavutus 24-aastase serblase poolt, kes on tänavu pea peale pööranud kõigi asjatundjate ennustused, kes pakkusid, et 2011. aastal jätkub Nadali ja Federeri kahevõistlus.
Kui ka Djokovic liidriks tõuseb – ja see võib juhtuda juba Wimbledonis –, on veel on lahtine, kas uus valitseja ka kuningaks osutub. Ka pealiskaudne pilk ATP edetabeli senistele juhtijatele veenab, et 24 senise liidri seas on küllaga ka pooleteramehi, kes märgatavat jälge tenniseajalukku ei jätnud.
Veel enam, nimetus „ATP edetabeli liider” ei ilmuta ajaloole mõeldes ehtsat kullaproovi. Viimased 40 aastat on andnud kaks tõeliselt suurt mängijat – Pete Samprase ja Federeri –, kuid neid oli ka enne arvutiedetabelite tulekut. Enamik eksperte peab aegade suurimaks meesmängijaks austraallast Rod Laverit, kes võitis kuuekümnendail küll vaid 11 suure slämmi turniiri Federeri 16 ja Samprase 14 vastu, kuid seitsme aasta vältel kandis ta auga maailma parima mängija tiitlit. Ent olles Jack Krameri profitrupis, ei saanud ta amatööride tippturniire mängida. Kui 1968. aastal koitis lahtise tennise ajajärk, võitis Laver 1969. aastal taas kõik neli suurturniiri, nagu olid teinud ka amatööride seas 1962. aastal! Peale Laveri on meeste seas ainsaks suure slämmi väljamängijaks olnud ameeriklane Don Budge 1938. aastal.
Nädalad või esikohad?
Kuni 1973. aastani võis igaüks endale aasta lõpus maailma tenniseedetabeli kokku panna. Seda tehtigi, avalikkuse tähelepanu pöördus eelkõige autoriteetide arvamusele. Infotehnoloogia areng võimaldas vähem kui neli aastakümmet tagasi hakata pidama iganädalasi edetabeleid, mis arvestavad viimase 52 nädala jooksvaid tulemusi 17 paremalt turniirilt ning peavad silmas isegi erijuhtumeid, nagu näiteks pikaajalised vigastused.
Põhimõtteliselt tuleb 17 paremat tulemust n-ö kaitsta, muidu kukub ära rohkem punkte, kui neid asemele tuleb, ja mängija koht edetabelis langeb. Iga kategooria turniiridel on ringide kaupa oma kindel reitingupunktide ja auhinnaraha väärtus.
Niisugune arvestus kõigi profiedetabelisse kuuluvate mängijate kohta on tõesti jõukohane vaid arvutile. Ootamatused pole välistatud. Näiteks oli juba enne French Openit teada, et edetabeli teine number Djokovic tõuseb esimeseks, kui ta jõuab finaali. Nadali ei aidanuks sel juhul isegi turniiri võitmine. Miks? Aga sellepärast, et Nadal võitis eelmisel aastal, talle andis tänavune võit vaid punktide kaitsmise. Djokovic põrus mullu Frenc Openil veerandfinaalis, tänavune finaalikoht oleks olnud talle piisav. Pärast turniiri eelmise aasta punktid kustuvad, asemele tulevad uued.
Peale Wimbledoni toimub tänapäeval kõikidel turniiridel mängijate tabelisse asetamine edetabelikohtade alusel. Vaid vanal heal Inglismaal arutavad kohtunike kolleegiumi liikmed enne turniiri viisil: „Aga mulle meeldivad Maria jalad rohkem kui Ana omad, paigutame tema ettepoole!”
Kuidas otsustada, kes ATP edetabelit juhtinud veerandsajast mängijast on tegija, kes mitte? Üks võimalus on vaadelda tipus oldud nädalate arvu, teine turniirivõite, eelkõige tippturniiride võite, sest sedakaudu tuleb maine.
Tipus oldud nädalate põhjal on teistest meesmängijaist üle Sampras, Federer, Ivan Lendl ja Jimmy Connors, kes igaüks on tipus olnud enam kui viis aastat – tõsi küll, mitte järjest. Seejuures lahutab Federeri Samprase tippmargist vaid üks nädal. Federer on selles nelikus ainus tegevmängija. Üle saja nädala on liidrikohal olnud veel Nadal ja kaks kanget konkurenti John McEnroe ja Björn Borg. Borg on võitnud 11 tippturniiri, kuid nende seas pole ainsatki Australian Openit või USA lahtist. Tema võiduprotsent – 735 mängust 608 võitu, 82,7% – on kõigist proffidest parim.
Vähemalt aasta jagu nädalaid on tipus püsinud Andre Agassi, Stefan Edberg, Jim Courier, Lleyton Hewitt. Teised vähem, mitmed ainult ühekohalise arvuga märgitavat nädalat. Seniste edetabelijuhtide seas pole ainult tšiillane Marcelo Rios võitnud ühtki suure slämmi turniiri. Thomas Musteri, Carlos Moya, Juan Carlos Ferrero ja Andy Roddicki kontos on vaid üks võit.
Tennises on põnev aeg. Ja Djokovicil on tõesti head võimalused tõusta 25. liidriks, sest Nadalil on palju punkte kaitsta – ta võitis mullu ka Wimbledoni ja US Openi.
Grafile, Navratilovale ja Evertile ei saa vastu ükski mees
•• Naisi on alates Chris Evertist WTA edetabelit juhtinud 20 mängijat. Neist kolmel – teiste seas ka praegusel edetabelijuhil Caroline Wozniackil – pole õnnestunud suure slämmi turniiri veel võita. Ülejäänud kaks on Jelena Jankovic ja Dinara Safina.
•• Naiste seast leiame kolm hiidu, kelle vastu ei saa ükski silmapaistvamaist meesmängijaist. Sakslanna Steffi Graf on edetabeli tipus trooninud 377 nädalat ja võitnud üksikmängus 22 suurturniiri. Tšehhi sünnipäraga, kuid peamiselt USA värvides mänginud Martina Navratilova on juhtinud 332 nädalat ja võitnud 18 tippturniiri (lisaks paarismängus 41!), Everti arvel on 260 nädalat ja samuti 18 suure slämmi turniiri võitu.
•• Tegevmängijaist on eesotsas Serena Williams 123 juhitud nädala ja 13 suurturniiri võiduga.
