Helgi Parts käis Kolgata teed

Siberis vaevelnud 30kordne Eesti meister saavutas lae 43aastaselt

Tippkettaheitja ja kuulitõukaja Helgi Parts pääses spordirajale alles 21aastaselt. Karjääri pikima kettakaareni küündis ta 22 hooaega hiljem - 1980ndal lennutas 43ne Parts heitevahendi 63.70 kaugusele.

Helgi Partsi reipus ja hoolitsetud välimus ei reeda kuidagi, et Eesti kergejõustiku kullafondi kuuluval heitjal-tõukajal täitub tänavu kuuekümnes aastaring. "Omal ajal imestasin, et Salme Reek suudab kuuekümneselt hundiratast visata," sõnab Helgi lõbusalt. "Praegu võin ise vabalt spagaati teha. Käin pidevalt harjutamas, hoian end vormis," löövad ta silmad veelgi rohkem särama.

Partsist õhkub tohutult elujõudu, näguripäevi poleks justkui olnudki. Ometi on ta pidanud palju kannatama. Siberi vangilaager, tippspordiaastad... Need etapid Helgi elus võiks kokku võtta kahe sõnaga - kohutav rügamine.

Pidi kuuma päikese käes kapsausse tapma

1949. aasta küüditamise meenutamine toob tuhandete eestlaste näole valuliku ilme. Loomavagunis loksus Siberisse ka Helgi Parts. "Meie perekonna viga oli töötegemine, saime liiga rikkaks," ütleb ta kergelt muiates.

Baikali äärde kupatatud 11aastane "kulak" Parts pidi Siberisse jääma peaaegu kümneks aastaks. "Alguses olime kolm kuud ehtsas vangilaagris. Mind sunniti iga päev mitu tundi kuuma päikese käes kapsausse tapma. Süüa ei antud...

õnneks jõudsime Eestist üht-teist kaasa haarata. Meil oli kott odratangu, nõutäis siirupit ja searasva, mida isa kartulite vastu vahetas. Püüdsime raasukesi vennalikult jagada," jutustab Helgi.

"Elukoht kubises lutikatest ja täidest, see oli lausa metsik," jätkab ta pärast väikest pausi. "Minu isa ei olnud hädaldaja - talupojad suudavad kannatada. Lootsime vaikselt, et kunagi saame taas järjele. Tagantjärele tundub kõige hullem see, et närvid olid pidevalt suure pinge all. Viibisime ju suletud ringis: polnud ajalehti, raamatuid, ühesõnaga mitte midagi. Raadiokrapp edastas teateid ajastu vaimus.

Eesti keelgi hakkas ununema. Kaks-kolm aastat oli meie kandis päris palju eestlasi. Aga et eestlased tegid kõvasti tööd, saadeti nad kaevandusse või kolhoosi, kes kuhu. Meil mõnes mõttes isegi vedas," naeratab Parts. "õnnestus metsamajandisse jääda. Elu polnud muidugi meelakkumine, ent loodus oli puhas. Baikali ääres kasvas palju seeni ja marju, toona oli Siber põhjatult rikas," sõnab Helgi.

"Kolmeteistkümneselt pidin metsas käsisaega puid hekseldama," meenutab ta samas. "Välja läksin varavalges, tagasi jõudsin õhtul kaheksa ringis. Algul tuli jalgsi käia umbes viis kilomeetrit, hiljem kolm korda rohkem. Väsisin kohutavalt."

Tagasi Eestis, koges 20aastane Helgi Parts tõrjuvat suhtumist. "Esialgu käidi kartlikult mööda." Spordiski tuli mineviku tõttu tagasilööke taluda. "Kui püstitasin oma esimese Eesti rekordi, pidin minema Soome võistlema. Täitsin ka ankeedi. Kuid päev enne väljasõitu kutsuti mind spordikomiteesse, kus öeldi: teid ei lubata Soome, poliitiline taust on vilets."

Tänu treenerile ja praegusele abikaasale Aleksander Lohule lahenes probleem siiski üsna kiiresti. "Lohk saatis prokuratuuri kirja, paludes selgitada, milles 11aastane laps süüdi oli."

Tipputõusmisest huvitatu peab rohkem kannatama

"Lapsepõlves ei teadnud ma spordist eriti midagi," nendib Parts. "Talus tuli palju füüsilist tööd teha, see oligi nagu treening. Enne Siberi-sõitu sain Kuldre koolis natuke aimu kaugushüppest ja krossijooksust, kodus mängisime rahvastepalli."

Parts mäletab, et Lohk sattus tema tugevat kuju nähes vaimustusse (1.80ne naine - toim.). "Ihkasin end mingil elualal üles töötada," sõnab Helgi. "Kuna olin eakaaslastest maha jäänud, tuli kõvasti vaeva näha. Pidin paljust loobuma, isegi poisid jäid tahaplaanile. Tippu rühkimine nõudis nii palju aega, et jäingi hiljaks," lisab ta. "Ei tahtnud olla ülalpeetav ega kellestki sõltuda."

Eesti elu tundma õppides põrkus Parts bürokraatiaga. Riigitruud ametnikud ei suvatsetud teda Tallinna sisse kirjutada. Taas tuli treeneril võitlusse asuda. "Lohk ei kartnud kedagi," märgib Helgi. "Käis ühe ukse tagant teise taha. Ja kui uksest välja visati, ronis aknast sisse. Lõpuks saigi oma tahtmise."

Parts elas üheksa aastat Tööjõureservide staadioni paviljonis ega kurtnud - selle ajaga tõusis ta NSV Liidu ja maailma kettaheiteparemikku. "Mul oli kütja ja laohoidja koht. Ma ei häbenenud neid ameteid. Sain topeltpalga ning võisin rahulikult sporti teha."

Spordi kõrvalt õppis Parts ka kutsekeskkoolis. "Et seadsin suuri sihte, jõudsin kooli harva. Arvestuste ja eksamite aeg langes tihti kokku treeningulaagritega, hiljem oli piinlik õpetajate ette ilmuda."

Parts jõuab ringiga korraks tänapäeva. "Praegu kostab liiga palju hädaldamist. Ei jõua, ei saa... Kui inimene on tipputõusmisest huvitatud, tuleks ise kuidagiviisi vahendeid leida ja rohkem kannatada. Mõni meie sportlane kurdab, et tal pole raha, aga laevaga Soome sõites joob kallist õlut purkide kaupa. Pillamist ma ei salli. Ajasin omal ajal piskuga läbi. Leidsin, et kui korralikke tulemusi pole, ei ole õigust raha nõuda."

Tahtis kõrvale astuda

1967. aastal ületas Parts esmakordselt 50-meetri joone. Järjekordne Eesti rekord 51.00 tähendas N. Liidu meistersportlase paberit. Nimetatud tagajärg andis Liidu edetabelis 13. ja maailma edetabelis 37. koha. "Tulemus sündis kergelt," kinnitab Helgi. "Siis hakkasin väga tõsiselt tööle."

Järgmine aasta oli olümpiahooaeg. Parts nihutas rekorditähist veel neli meetrit ja kuus sentimeetrit. "Viiskümmend viis heitsin samuti kergelt, paraku hakati seejärel kaikaid kodaratesse viskama. öeldi: oled liiga vana. Paaril võistlusel läks tegeliku resultaadi asemel kirja nõrgem tulemus."

Valus hoop tabas Partsi Liidu koondise katsevõistlusel Moskvas. "55-meetri joon oli maha märgitud ja minu ketas maandus umbes 56 kanti, aga välja kuulutati 53. Konkurendi heide küündis vaevalt 53 meetrini, ent protokolli pandi märksa parem tulemus... Toona tahtsid treenerid välismaale kaubareisile. õpilasi upitati koondisse vahendeid ja võtteid valimata. Niisugused asjad hakkasid lõpuks närvidele."

1968. aastal oli Parts Liidu edetabelis viies, maailma edetabelis seitsmeteistkümnes. Kuid teda sunniti lõpetama. "Tahtsingi kõrvale astuda, aga Lohk ei lubanud. Julgustas: ole rahulik, ükskord tulevad ka paremad ajad... See aeg tuli minu jaoks liiga hilja," lausub Helgi rahulikult.

Parts jätkas tippsportlase karjääri kõigele vaatamata veel üle kümne hooaja, tulemusedki paranesid jõudsalt. 1975. aastal heidetud 62.90 viis ta Liidu edetabelis kolmandale ja maailmas üheteistkümnendale reale.

N. Liidu koondisse pääses massöörina

"Vajadusel suutsin teha looma tööd," avaldab Parts tipuspüsimise lihtsa retsepti. Muutub mõtlikuks ning lisab: "ühistreeninguid (olümpiavõitja) Faina Melnikuga võib küll looma tööks nimetada. Tema rügas ees, mina põrutasin enam-vähem samas rütmis järele. Mõnikord olin nii läbi, et ei tahtnud õhtul süüagi. Kodus harjutasin muidugi mõõdukamalt," sõnab Helgi ja tõmbab väikese paralleeli.

"Praegused noored kardavad raskeid treeninguid. Aga kui inimene on viieteistkümnenda eluaastani vaid televiisorit vaadanud ja peab järsku kõvasti harjutama, on tõrge mõistetav. Paraku tuleb heitjal palju vaeva näha, kahetunnise treeninguga tippu ei jõua. Loodan, et noored hakkavad üha julgemalt spordiga tegelema. Sport puhastab - süvendab korraarmastust ning kujundab tervisliku elurütmi," ütleb neljandat aastat Eesti Spordigümnaasiumis treenerileiba maitsev endine tippheitja.

Seitsmekümnendate teisel poolel pääses Parts Liidu koondise laagritesse ... massöörina. "õppisin spordi kõrvalt massööriks," ütleb ta. "Koondise juures täitsin eelkõige otseseid kohustusi, kui aega jäi, tegin ka trenni. Piilusin silmanurgast, kuidas tipud harjutavad.

Võin öelda, et nende treeningud ei sisaldanud midagi erilist, lihtsalt kõva mahv. Faina Melnik sooritas vahel näiteks kakssada heidet. Saanuks ma seal järjepidevalt harjutada, suutnuksin ilmselt paremat tulemust näidata," usub 43aastaselt isikliku rekordi 63.70ni viinud 30kordne Eesti meister.

"Võimete laeni ma ei jõudnud, õige tulemus jäi musklisse," naeratab Helgi. "Nelikümmend pole kettaheitjale mingi eriline vanus. Mulle ei meeldi, et 30aastast korvpallurit nimetatakse veteraniks. Korralikult harjutanud inimene püsib kaua vormis."

Liidu koondises aitas Parts lisaks Melnikule ka Tatjana Lessovajat ja Galina Murashovat. "Kui Lessovaja treenerist abikaasa viina võttis, jagasin Tatjanale näpunäiteid," meenutab Helgi värvikamaid seiku. "Moskva olümpial pälvis ta pronksi pettusega, mõõdeti ära. Võimed lubanuks Tatjanal medali ausaltki saada."

Liidu koondise köögipoolest rääkides on Parts otsekohene. "Arstid sibasid ees ja taga. Peatreener ütles umbes nii: kes ei taha stimulaatoreid kasutada, võib minema sõita. Olen tagantjärele mõelnud, võib-olla oligi hea, et ma koondisse ei pääsenud. Mine tea, mis juhtunuks. Järsku...

Eestlased olid küll taibukad, tervisega ei riskinud. Venelased täitsid selleski küsimuses maksimumprogrammi. Ausalt öeldes ühel aastal proovisin - tõsi, toona polnud need ained veel keelatud -, ja läksin täiesti alt. Võin öelda: tippsport pole mu tervist kahjustanud."

Partsi auhinnariiulil on ka tiitlivõistluste medalid. 90ndate alguses sai ta veteranide MM-il kulla ja hõbeda. "Vorm lubaks praegugi kaasa lüüa, kuid veteranide võistlused mulle ei meeldi. Keegi pole ju enam täisjõus. Mina võitsin näiteks Euroopa meistrit Danilovat."

"Parem nokitsen oma lõbuks," ütleb Parts. "Käin pidevalt harjutamas, hoian end vormis," rõhutab ta.

DEIVIL TSERP